Eva-Maria Kangro: võta viga kui märki, et avastasid midagi uut

Veendumused võivad meid lihtsalt vangistada. „Lahendus ei ole aeglasemalt mõelda, vaid kiiremini järele mõelda,“ kõlab Adam Granti tees raamatus „Järelemõtlemise kunst“. See võib olla pagana ebamugav, sest juurdunud seisukohtade või automaatseks drillitud töövõtete kõigutamine tekitavad ebakindlust ja tõrget. Granti soovitus on teadvustada seda, mis jääb endiseks: muutuse visioon on ahvatlevam ning vastupanu väiksem, kui selles sisaldub järjepidevuse visioon. Kuigi strateegia võib muutuda, jääb meie identiteet alles.

Kuidas siis pookida oma enesetunnetus pigem paindlikkuse ja eluterve järjekindluse külge, selle asemel et lasta end kanda arusaamadel, millest kunagi oli kasu, kuid enam mitte? Grant soovitab läheneda elule ja probleemidele teadlase perspektiivist, esitades küsimusi ja otsides vastuseid eri nurkade alt. Kusjuures teadlane ei ole ainult valges kitlis laboris askeldaja, vaid igaüks meist, kes testib hüpoteese ja teeb järeldusi tõendite, mitte eelduste põhjal – nii äris, koolis, kodus kui ühiskonnas. Paraku kohtume elus märksa enam jutlustamise, süüdistamise ja laveerimisega, mis võivad olla küll tõhusad lühiteed, kuid pikemas plaanis perspektiivitud.

Selleks, et meis saaks teadlane täisväärtuslikult toimetada, tasub pöörata tähelepanu emotsionaalselt turvalise keskkonna hoidmisele, sest just see soosib kriitilist mõtlemist. Näiteks meeskondades, kus küsimusi, kõhklusi ja vigade tegemist ei materdata ega ka ignoreerita, tehakse kokkuvõttes vähem vigu. See annab arenguhüpeteks märksa suurema eelise.

Grant soovitabki oma eksimiste üle eelkõige rõõmustada – kui teadvustad, et oled teinud vea, võta seda kui märki, et avastasid midagi uut. Ära karda iseenda üle naerda. See aitab keskenduda rohkem enda täiustamisele ja vähem tõestamisele.

Granti üks väärtuslikumaid nõuandeid on luua lisaks toetavale tugivõrgustikule vaidlustusvõrgustik. „Jah, sellest on abi, kui kisakoor teid hõisates innustab, aga vajate samuti kriitikuid, kes teis kahtleks.“ Soovitan omalt poolt õppida võtma vaidlustest parim. Vaidlus tähendab konstruktiivset mõttevahetust, kust ei puudu ka nali, ent mis ei lasku solvangute või emotsionaalsete kokkupõrgeteni. Ja see toimib ka vaidlemisel iseendaga!

Eriarvamuste kohtlemine respektiga ja püüd mõista teiste vaatenurki nõuab tublisti harjutamist, ent tasub kuhjaga ära olukorras, mil tegemist on juurdunud erimeelsusel põhineva konfliktiga. Mitte kedagi ei saa vägisi panna endaga nõustuma. Küll aga on pea alati võimalik jõuda avatuseni, ühisosani ning selle kaudu motivatsioonini meelt muuta. Muutlikust ja määramatust täis ajal on järelemõtlemise kunst olulisemal kohal kui kunagi varem.