Kuidas saavutada üha komplekssemas maailmas paremaid tulemusi

Esimene päevakajaline ja praktiline õppetund Varoli menukist „Mõelge nagu raketiteadlane“ puudutab vaktsiinivastasust. MMRiga vaktsineerimist toetavad kampaaniad (leetrite, mumpsi ja punetiste vastu) ei toimi. Vanemate puhul, kes suhtusid vaktsineerimisse kõige vähem soosivalt, andsid need kampaaniad tagasilöögi: nad tahtsid oma lapsi veel vähem vaktsineerida. „Õige teabe edastamine,“ järeldasid teadlased, „ei pruugi olla valedele uskumustele parim reaktsioon.“

Teine õppetund puudutab meeskonnatööd. Raamatust saab häid ideid, kuidas ehitada meeskonda ja see toimima panna. Näiteks Google X maksab meeskonnale boonust, kui nad lõpetavad perspektiivitute projektidega tegelemise. Eesmärk pole kiiremini ebaõnnestuda, vaid kiiremini õppida. Paremad meeskonnad ei tee rohkem vigu, nad lihtsalt raporteerivad neid tänu psühholoogilisele turvatundele rohkem.

Kolmas õppetund puudutab teaduslikku meetodit. Progressi allikaks ja katalüsaatoriks on ideede võitlus, mitte faktide akumuleerimine. Faktidel on poolestusaeg – teadusteooria pole kunagi tõene, see pole lihtsalt veel ümber lükatud. Ratsionaalsust pole olemas. On vaid võimalik ratsionaalselt mõelda.

Varol avab ja laiendab meie käsitlust elust ning viisidest, kuidas saavutada kompleksses maailmas paremaid ja soovitud tulemusi. Me ei ela irratsionaalsuse peegelpiltides, halades möödunud aegade teadusliku maailmakäsitluse järele, ega ka ratsionaalsuse kuldajastul. Mõlemat poolust on täna lihtsalt rohkem ja võimendatud kujul.

Varol on justkui majakas, kes aitab navigeerida, et turvaliselt sadamasse jõuda. Siit ka vastus küsimusele, miks peaks tema raamatut lugema ning milline kasutegur peitub rakendusteaduslikes meetodites: Varol pakub mõtteainet kõigile, kes tahavad areneda. On ju inimeste ja organisatsioonide vaikimisi režiim regress ning taandareng, mitte progress ja edasipüüdlikkus.

Ukraina sõda tõstis arengu teema valusalt päevakajaliseks. See püstitab ebameeldiva küsimuse 2010ndate aastate poliitiliste ja ühiskondlike liidrite pärandi kohta. Kes taandarengu vastu rohkem huvi tunneb, võiks lugeda Fukuyama käsitlusi, kus on Venemaa ja Euroopa fundamentaalsed erinevused ühte lõiku kokku koondatud.

Kui te ootate raamatust „Mõelge nagu raketiteadlane“ midagi ennekuulmatut või -nägematut, siis pettute. Kui käsitlete seda kui lõpmatut inspiratsiooni- ja arenguallikat, mille tarkus tabab lugejat nii osakeste kui ka lainete kujul, siis on see asendamatu.

See raamat on kõigile, kes tahavad või vajavad paremaid tulemusi.