Kriisi murdepunkt möödas – aeg on edasi minna

Olen viimastel nädalatel teinud 3-5 coaching'ut, vestlust ja koolitust päevas. Peamiselt üle Skype’i või Zoomi. Iga kord inimestega rääkides proovin kraadida – mõnikord otse küsides, veebikoolitustel küsitluste kaudu, mõnikord kaudsemalt – inimeste valmisolekut edasiminekuks. Eelmise nädala alguses hakkas juttudest juhtide, sportlaste, sõpradega hiilima ligi üks ühine tunne, et aitab küll.

Ei taha enam kuulda ja ka ise rääkida jutte kriisist, hirmudest, ärevusest. Ei taha vaadata tõsise näoga poliitikuid üksteise võidu Facebookis makstud postitustes päästmas Eesti rahvast kujuteldavast hukatusest. Ei taha ka oma elu ja töö peale mõeldes ahastada ning arutada, kui metsa on asjad läinud ja mida kõike teha ei saa. Või siis lugeda artikleid, kus eksperdid võistlevad, kes mustema tulevikustsenaariumi suudab kuulajate-vaatajate-lugejate silme ette manada.

Mulle tundub, et aeg on edasi minna. Ja ma pole kaugeltki ainus. Mulle tundub, et ehkki tervise- ja veel vähem majanduslik kriis on veel finišijoonest kaugel, siis emotsionaalselt on päris tuntav osa inimestest jõudnud kohta, kus ütlevad: okei, mis me edasi teeme? Mis me teeme siis, kui ükskord eriolukord lõpeb? Kuidas me saame kiiresti ja kohe oma protsessid, süsteemid, inimesed, liinid ja töö püsti? Uus olukord, uued sihid, uued suhted, kuidas me saaksime teha oma meeskonnas eduka restardi? Ja mida me saame selleks kohe täna ära teha?

Kriisi üleelamine kui eesmärk on küll vältimatu eeldus, et saada pilet mänguplatsile, et saada üldse edasi toimetada. Ent paljudele meist on see ehk isegi madalavõitu eesmärk. Seda enam, et ehkki me psühholoogiliselt oleme pea kõik võimelised kriisi üle elama ja taastuma, siis reaalne olukord meie ümber – majanduse, äri, organisatsioonide ja meeskondade toimimine – on tõenäoliselt sootuks teistsugune kui enne kriisi. Me ei naase samasse kohta, kust me 13. märtsil eriolukorda sukeldusime. Muutus on vältimatu. Ja muutus on võimalus.

Üks minu coaching'u programmi juhtidest – vannitoamööblit tootva tehase juht – korraldab praegu hooga ümber tootmist, et viia kõik oma tooted üle antibakteriaalsest materjalist tootmisele. Muidugi ta ka koondab, vähendab palku ja teeb muudki, mida enamik teeb. Ent tal on plaan. Plaan välja tulla tugevamana. Teine, restoranide juht võttis ette sihi – esimesest avamise päevast peab meil olema x% täituvus, kuidas ja mida me saame selleks praegu teha? Kolmas, Eesti üks "tegijamaid" triatloni treenereid on võtnud teravdatud tähelepanu alla enda kui treeneri arendamise, alates oma treenerifilosoofia klaaritamisest kuni järelkasvuga süsteemse tegelemise plaanini. Neljas juht ütles siiralt: ma olen rahul, et kriis tuli, nüüd saab lõpuks ära teha vajalikud muutused äri fookustes ja ka meeskonnas. Viies tippjuht nägi kriisis võimalust viia oma meeskonna koostöö võimekus uuele tasemele. Kuues… ja seitsmes.. ja… Neid on palju. Nad tegutsevad.

Nad kõik jõudsid mingil hetkel tõdemuseni: on nagu on. Ja jätkasid küsimusega: mis on minu, minu äri, minu meeskonna võimalus tulla kriisist välja tugevamana? Statistiliselt tuleb 1/3 inimesi tagasilöökidest välja tugevamana. Ma küll ei ole kohanud sarnast uuringut organisatsioonide kohta, ent pigem tundub tõenäoline, et umbes samasugune proportsioon kehtib ka siin – enamik elab üle ja taastub, ent vähemus kasvab, õpib, katsetab, tegutseb, võtab turuosa. Ja läheb tugevamana edasi. Niisiis, tänase päeva tähtsaim küsimus on: mida mina – professionaalina, juhina, sportlasena - pean tegema, et kas ise või koos meeskonnaga sinna tugevate sekka saada?