Madis Müür: ingelinvestor Calacanis õpetab, kuidas terad sõkaldest eraldada

Me pole enam nii vaesed, et peaksime oma parimate ettevõtete osalused kohe maha parseldama. Eesti ettevõtted võiksid ja peaksid järjest rohkem kohalikul kapitalil kasvama. Ingelinvestor Jason Calacanis on see kangelane, keda Eesti vajab ja väärib. Ta näitab, kuidas edukalt kasvuettevõtetesse investeerida, ohte märgata ning edu eeldusi ära tunda. Me vajame edukate asutajate põlvkonna kõrvale nutikate kasvuinvestorite põlvkonda ning tema raamat „Ingel“ on väga oluline teetähis sel teekonnal.

Calacanis on üks edukamaid tehnoloogiainvestoreid, kes on varakult jaole saanud vähemalt seitsmele ükssarvikule, teiste seas Uberile ja Robinhoodile. Ta on üks väheseid, kelle sisu jälgivad nii investorid kui ka asutajad. Calacanis teeb väga kvaliteetse globaalse tehinguvoo valimi pealt üle 50 investeeringu aastas, millest mitu on kasvanud juba sadu miljoneid väärt ettevõtteks. Selle peale jääb üle ainult öelda: „Buffett, too meile oma puhvetist kohvi ja saiakesi ajaks, mil uus šerif on Investeerimislinnas!“

Investeeringute valikul ja kodutöö tegemisel ei tohi teha kompromisse, standardid peavad olema kõrged. Esimesel päeval avastada, et sinu raha eest on autod võetud, ja siis Jaan Tatika masti meestega mürama hakata ei ole sugugi meeldiv. Kui oleksin „Ingli“ enne alustamist läbi lugenud, oleks kenake viiekohaline summa koolirahaks maksmata jäänud.

Tõsi, raamatus toodud summad on Valley suurusjärku, siin toimetatakse märksa väiksematega. Näiteks küsimusele, kas peab selleks tingimata Silicon Valleys olema, et head tehinguvoogu leida, vastab ta lakooniliselt jah. Kuna eri tehnoloogiakeskustest võrsub üha enam globaalseid edulugusid, võib seda tänaseks aegunud seisukohaks pidada. Samuti ei pruugi tema ameerikalik kõnepruuk kõigile sobida. Mis vormilt häirib, seda korvab sisu. Ta jagab oma asja tõepoolest hästi, mida tõestavad ka tulemused.

Kui raamatule midagi ette heita, siis seda, et tahtnuks rohkem lugeda, kuidas ettevõtteid hilisemates etappides abistada. Riskifondi Andreessen Horowitzi partner Scott Kupor on sõnastanud seda umbes nii: hea investori roll on aidata asutajatel saada maailmatasemel asutajateks. Seejuures on abistamise ja ahistamise vahel õhuke piir, ainult üks täht. Sel teemal on aga juba teised mehed mitu head raamatut kirjutanud.

New Yorgi üks tuntumaid ingleid David Rose on öelnud, et iduinvestori roll on nagu vanavanemal – sa näed kasvu ja arengut, muresid ja rõõme, kuid mähkmeid vahetab keegi teine. Hea on ju end aeg-ajalt välja lülitada. Luksus, mida asutajatel aastateks pole. Samuti saab investor hajutades ettevõtte riskid oma portfellist välja suunata. Kui just ei lähe nii nagu Calacanisel Uberiga, mitmel eestlasel Boltiga või minul ja ühisrahastajatel Ampleriga, mil ettevõtmine paneb kappama. See pole ka just halb stsenaarium.