Restoranitest: Kolm Tilli Aparaadi hoovis

Kui sooja kliimaga piirkondades tekkinud tänavatoit põhjamaadesse jõudis, olid siinsed kaks kehva suusailmaga suvekuud juba möödas ja tänavatoit kolis katuse alla.­ Tekkisid esimesed tänavatoidurestoranid. Läks veel natuke aega ning ignoreerides fakti, et tänavatoit oli algul kaasa­ostutoidu, suupistete ja kiirtoidu viisakas sünonüüm, sai osa sellest lisanduseks “gurmee” või “käsitöö” – sündisid gurmeeburger ja käsitööfriikad.

Suurim tõmbenumber tundub Kolmes Tillis olevat pitsa. Kui lahtist ­kööki ja avarat vaadet pitsaahju juures toimetavale pitsameistrile saab nautida nii ­mõneski kiirsöögikohas, siis Kolmes Tillis on külastajaile avatud ka ladu: söögisaali nurgas seisavad jahukotid kirjaga ­premium pizza ja konservikastid polpa fine di pomidoro. Aus kaup, ikkagi premium ja fine.

Meile aitas jahukottide kõrval istumisest, pitsat ei tellinud, aga kui palusime krõbedaks küpsetatud kanatükikeste ­kõrvale natukene leiba, siis lubati meile pitsa­tainast hoopiski värsket saia küpsetada. Mille me ka saime ja mis oli väga maitsev, ainult kana oli jõudnud selleks ajaks jahtuda. Küll aga sai kanakese kõrvale krõbistada teise jagamiseks mõeldud suu­piste, kala ja krõbekartulite friikaid, sest kala ise maitses pigem frittimistaina kui kala ­enda järele ja jäi suuremalt jaolt söömata.

Kolme Tilli parimateks paladeks osutusid raamenid, nii sinimerekarbi-kookose kui ka sealiha-kanapuljongiga. Kanapuljong oli korraliku raameni jaoks küll kahtlaselt õhuke, kuid muud koostisosad suutsid seda mõnevõrra kompenseerida.­ Nii raameneid kui ka mõnd muud rooga saab tellida kas suure või väikse portsjonina ja see on võib-olla kõige parem asi, mille tänavatoit tänavalt restorani kolides kaasa on võtnud.

Hoopis enam kui Tillide toit meeldis mulle nende jook, eriti kokteilid. Joogi­kaart pakkus põnevust, aga lisaks sellele oli baarmen valmis ka etteantud teemadel improviseerima. Ja kui improvisatsioon päris meelepärane ei tulnud, pakkus kompensatsiooniks pisikese lohutuslisa ehk lonksu äsja saabunud väga erilist geneveri. Sama häid ja leidlikult kokkusegatud kokteile võib kohata mujalgi, kuid Kolme Tilli joogimehe entusiasmile on raske võrdset leida.

Muus vajab aga teenindusega toime­tulek kannatust. Ükskõik kui palju ­teenindajaid parajasti ringi sebib, ei paista külastajate vastuvõtmine kellegi ülesanne olevat. “Istuge, kuhu tahate,” oli külalislahkusele kõige lähedasem väljend, mida õnnestus kuulda. Ja kui pühapäeva õhtul peaks kõht tühjaks minema, siis võib ­kindel olla, et kuigi restoran on avatud kuni kella kaheksani, siis kell seitse teatatakse ükskõikselt, et köök on juba töö lõpetanud ning ärgu me imestagu midagi, nii lihtsalt on ja on alati olnud. Ja see ei loe, et seda asjaolu kusagil kirjas ei ole ja me juba veerand tundi ettekandjat oleme oodanud.