Volodja, vahetame Kohvreid!

Kui paparatsod hertsoginna Catherine'i paljad rinnad üles pildistasid, ei saanud kuninganna aru, mille pärast hertsoginna nendega pahandab. Kuninganna leidis, et Kate ei tohi hetkekski unustada, kes ta on, et teda võidakse igal suvalisel hetkel “vahele võtta”. Et teda jälitatakse. Ta ei kiitnud jälitamist heaks, kuid leidis, et sellega tuleb positsioonist ja tööst tulenevalt arvestada 24/7/365. Hea luuraja tahtlikke vigu ei tee.

Meie soov on ju lihtne: Eston Kohver ruttu koju ja vabadusse. Lahendus, mis ei ole selle eesmärgi saavutamiseks kiireim ja valutuim, on kahjulik nii riigile ning kui ka Eston Kohvrile endale.

Mäletan hästi, kui olin 2003. aasta 25. oktoobril jõudnud Vilniusesse naftafirma Jukos (kes oli meie klient mitu head aastat - loomulikult ainult Eestis) töökoosolekule. Vaatasime kogu koosoleku aja kuni hilisööni välja samal päeval toimunud Mihhail Hodorkovski arreteerimisega seotud uudiseid. Kümmet aastat vanglat ei ennustanud keegi. Et küll laheneb. Kuid kurikaga vehkimine olukorda ei leevendanud. Vikipeedias on praegugi üleval pilt, kus Vladimir Putin ja Hodorkovski 20. detsembril 2002 sõbralikult kohtuvad. Nii konfliktid kui ka nende lahendused on kahepoolsed.

Eestis on kuidagi nii, et show on palju tähtsam kui tulemus. Demokraatiate liigne avatus (soov iga hinna eest valijatele meeldida, vahel ka teadmata, mis neile tegelikult meeldib - sest see on ka ennustamatu) ei võimalda kuigi edukalt isegi infosõda pidada riikidega, kus see, kuidas asjad paistavad, võib olla hoopis muud, kuidas nad tegelikult on. Iga õnnestumise või ebaõnnestumise järjepidev avalikkuse ette tirimine ei aita läbirääkimisi pidada.

Eriti nendega, kes on sinu suhtes jõupositsioonil. Venemaa enda sõdurite puhul on peetud imelikuks filmilikku, rind kummis ja särki rebides hüütavat “Streljai'd”, kuid vähesed mõtlevad, et selja tagant tulid omad, kes tulistasid taganedes samuti. Ükskõik, kummale poole Suure Isamaasõja ajal Vene (ja ka Saksa) sõdur keeras - maha lasti ta käsu täitmata jätmise korral niikuinii.

Seepärast on imelik see Eesti – luurab häälekalt. Loomulikult riigid luuravad üksteise järel ning see on piinlik (et USA Merkelit pealt kuulab) ning ebaseaduslik (Herman Simmi teod olid meil riigireetmine, Venemaale aga meeldisid). Kuid jutt inimröövist jms pärast vahelejäämist... Propaganda, mitte mehe kojutoomine.

Tuleb nõus olla kogenud luuraja hinnanguga: meediatähelepanu genereerimine süvendab probleemi, mitte ei lahenda seda. Venemaal (ega alati ka Eestis ja mujalgi) ei loe, kellel on õigus. Putin saab igal hetkel otsustada, et vahetame Kohvreid (nagu juudid ja araablased seda omavahel teevad). Kuid ta peab tahtma. Iga liigne kommentaar viib eesmärgist kaugemale. Vähemalt Hodorkovski puhul viis. Kümne aasta jooksul.