Parem töötajad bussis kui laevas

PKC Grupi Haapsalu tehase sulgemine ja töötajate suunamine sama ettevõtte Keila tootmisüksusesse on ehe näide, kuidas maapiirkondade tööjõupuudus sunnib ettevõtteid ümber paiknema ning inimesi iga päev töö ja kodu vahet rändama.

PKC juhtum on mõistagi suur hoop kohalikule omavalitsusele, kuid riigi tasandil tuleks vaadata suuremat pilti ning mõelda kaugemale. Hea uudis on see, et tehas jäi Eestisse. Üha enam harjuvad Eesti inimesed paratamatusega, et töökoht ei asu elukoha lähedal. Haapsalu tehase töötajate profiiliga sobivaid töökohti leidub hulgaliselt Tallinna ümbruses ning Pärnus. Probleem on hoopis transport. Sageli peavad tootmisettevõtted inimeste leidmiseks olema valmis korraldama neile transpordi ning vahetustega töö puhul ka ajutise majutuse.

Võib ju unistada maksusoodustustest, mis meelitaks ettevõtteid väljaspool pealinna töökohti looma. Kuid on arusaadav, et ühel ettevõttegrupil on mõistlik hoida oma tehased ühes kohas, mitte mööda Eestit laiali. Realistlikum ja tõhusam on sisse seada soodustused töötajate igapäevasele transportimisele ja majutusele. Suurtes tööstusettevõtetes, kus tööjõukulud on niigi pideva surve all, kujuneb inimeste pendelrände kinnimaksmisele kuluv summa märkimisväärseks.

Kui riik siin maksusoodustuse näol õla alla paneb, võib see päästa järgmise omavalitsuse halvast uudisest tehase sulgemise ja tootmise Eestist ära kolimise kohta. Rahvusvahelised tootmisettevõtted ei loo töökohti mitte ainult lihttöölistele, vaid ka spetsialistidele, inseneridele ja juhtidele ning kohalikele suur- ja väikeettevõtjatele, kellelt teenuseid ostetakse.

Autor: Vilja Kiisler, Heikki Mäki