ÄP juhtkiri: sanktsioonid rahu nimel

Hiljuti lõppenud jalgpalli maailmameistrivõistlused tõestasid veenvalt selle spordiala suurt üleilmset mõju. Seda silmas pidades võiks suurimaks sanktsiooniks praeguse Putini režiimi agressiivse Ukraina asjadesse sekkumise lõpetamiseks olla ehk hoopis 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamise õiguse äravõtmine Venemaalt.

USA ja Euroopa Liidu otsused laiendada ja karmistada eeskätt just majanduslikke sanktsioone Venemaa suhtes on õigustatud, sest senised meetmed ei ole soovitud tulemust andnud. Sanktsioonid koos läbirääkimistega olukorra normaliseerimiseks ei tohiks lõppeda enne, kui sõjategevus on lõpetatud ning Krimm Ukraina käes tagasi.

USA ja Euroopa Liit kehtestasid Venemaa suhtes kolmapäeva senisest karmimad sanktsioonid, kui oli järjest ilmsem, et Venemaa presidendi Vladimir Putini lähikondsete varade külmutamine ja viisakeelud ei aita piisavalt kaasa olukorra rahunemisele Ukrainas ega peata Venemaa toetust Ukraina separatistidele ja relvade sissevoolu üle piiri.

Ilma oleks hullem olnud. Võib ju arutleda, et kui senised sanktsioonid ei ole nähtavat tulemust ega rahu Ukrainale toonud, siis võiks need hoopis lõpetada. Sanktsioonide poolt räägib aga asjaolu, et me ei tea, millised on olnud Putini režiimi plaanid ehk mis on jäänud juba seniste sanktsioonide tõttu tegemata. Aga kindlasti oleks ilma nendeta olukord praegusest hullem.

Ukrainat ei luba Euroopa Liidul “vaenlase tagalasse” maha unustada ka vahepeal sõlmitud vabakaubandus- ja assotsiatsioonileping. Nendega on Ukraina tihedamalt liidetud Euroopaga ning partneri sellises olukorras hätta jätmine ei tule kõne alla.

Mida aeg edasi, seda selgemaks on saanud on Putini režiimi aktiivne ja agressiivne osalus Ukraina sündmustes. See on pealtnäha lihtsamaks muutnud ka ELi juhtorganitele sanktsioonide vajaduse selgitamise ning nendes kokku leppimise. Kui Venemaa tagasi ei tõmba, võib oletada juba sügisel järgmise ringi meetmete juurde pöördumist. Praegu kehtestatute suuremasse mõjusse lubab uskuda kas või see, et idanaabri börs ja rubla näitasid otsuse järel langust.

Nn Vene küsimuse olulisust näitab ühtlasi mitme riigi vastuseis Itaalia praeguse välisministri Federica Mogherini võimalikule nimetamisele Euroopa Komisjoni järgmiseks kõrgeks välisesindajaks. Nimelt pole ELi praegune eesistujariik Itaalia Venemaa käitumise suhtes Ukrainas võtnud piisavalt tugevat seisukohta.

Maailmapoliitilist kiilu üritab Venemaa riikide ja ühenduste vahele lüüa ka näiteks soojendades suhteid Hiinaga või siis plaanidega suurendada ühenduse BRICS mõju, kuhu kuuluvad lisaks neile kahele veel India, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika Vabariik.

Kahtlemata oleksid sanktsioonid Venemaa suhtes veel mõjusamad, kui neile saaks tugevamat toetust ÜROst ja teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest, et vältida ka klannistumist.

Sanktsioonid ei ole ju eesmärk omaette. USA ja Euroopa Liidu sanktsioonide eesmärk on survestada Putinit majanduslike meetmetega loobuma pingete õhutamisest Ukrainas. Ukraina terviklikkuse saavutamiseks ei saa mõistagi katkeda ka läbirääkimised ja muu tegevus. Igal juhul tuleb Euroopa Liidul tõsiselt edasi pingutada, et jõuda rahuni ühes Euroopa suuremas riigis.

Ning selle järel tuleb arvestada ka korraliku ülesehitusööga. Seda nii lihtsalt Ukraina sees, aga veelgi enam Ukraina poliitilisel, majanduslikul, seadusandlikul ja teistel viisidel kaasamisel Euroopasse, eemale Putini Venemaast.

Autor: 1185-aripaev