Töövõimereform vajab ettevõtja tuge

Ka kõige keerulisema probleemi lahendamine algab alati esimesest sammust ja kahtlemata on töövõimereformi suund õige. Seda nii oma ideoloogia (osaliselt töövõimetutest saavad osaliselt töövõimelised) kui peaeesmärgi (aidata tagasi tööturule kõiki, kes seda vähegi suudavad) osas.

Paraku tegeleb reform ise ikkagi pigem tagajärgede kui põhjustega. Eestis on juba 100 000 rohkem või vähem osalise töövõimega inimest ning see arv kasvab. Küsimus on, miks meie rahva tervis ja töövõime järjepidevalt halvenevad, mis on läinud põhjalikult valesti. Diskussioone on sel teemal palju olnud, konkreetseid tegusid vähe või üldse mitte.

Oma ettevõttes pakume näiteks kõigile töötajatele võimalust saada töö iseloomust tulenevate ja muidu krooniliseks kippuvate tervisehädade leevenduseks kord aastas kuni kümme tasuta raviprotseduuri. Sellise võimaluse kasutajaid on kahetsusväärselt palju, mis näitab, et tervise hoidmine töökohal ei ole lihtne ning seda ei saa jätta ainult töötajate endi mureks.

Ettevõttele tähendab aga taoliste võimaluste pakkumine erisoodustusmaksu, mis antud kontekstis just kõige loogilisem ei ole. Maksusoodustuste kehtestamisest ettevõtetele, kes tahavad oma töötajate tervise eest hoolitseda, on räägitud pikalt ja põhjalikult. Vastavasisuliste seadusandlike muudatuste asemel muutub aga järjest professionaalsemaks maksuameti töö erisoodustusmaksu kogumisel…

Teine probleem on seotud töötukassa olulise rolliga kavandatavas reformis, sest töötukassa peab viima tegelemise osalise töövõimega inimeste ettevalmistamisega tööturule naasmiseks praegusega võrreldes hoopis uuele tasemele. Arvestades, et vormiliselt on töötuse määr praegu ca 8,5%, aga sisuliselt on ettevõtjad silmitsi kasvava tööjõupuudusega, on töötukassa võimekus struktuursete ja pikaajaliste töötute tagasitoomiseks tööturule olnud tagasihoidlik. Lisada neile juurde veel n-ö probleemseid kliente ei tundu just kõige mõistlikum idee.

Reformi ideoloogid võiksid usaldada ja kasutada rohkem vabaühendusi, kes antud teemaga juba ammu ja ilma suurema kärata tegelevad. Tehes seejuures sisulist ja strateegilist koostööd ka tööandjatega, kelle toeta ja usuta on igasugune tööga seotud reform surnult sündinud. Ükski abiraha ega muu riiklik meede ei pane tööandjat endale tööjõudu palkama, valiku kõige olulisemaks kriteeriumiks on ja jääb töötaja kvaliteet. Parim näide siinkohal on pimemassööride ühing, kes on oma liikmete suhtelise puuduse muutnud eeliseks ning kelle massöörid on nii tööandjate kui klientide juures kõrgelt hinnatud.

Riigiametnikel peaks olema rohkem usku ja usaldust tööandjate ning vabaühenduste suhtes. Kindlasti laheneksid praegusest efektiivsemalt nii planeeritava töövõimereformi põhjused kui tagajärjed.