Silmakirjalik Neivelt

Majandusinimesena teadis Neivelt aga kindlasti, et selline sihiseade ettevõtjaga jutu peale saada ei võimalda, küll aga on garanteeritud meediatähelepanu ja palgatöölise, st laia avalikkuse vaimustus.

Madalad palgad on valus mure. Kui ma vaatan õhtul poes 500-600eurose palgaga kassapidajaid, kellest viimased saavad koju südaööks, siis on mul kõrvetavalt kahju. Kui sel kassas tüütut ja rasket tööd tegeval naisel on näiteks kaks pisikest last ning kõrval pole meest, siis on eluga, täpsemalt äraelamisega hakkamasaamine pööraselt keeruline. Lihtne on öelda, et ise oled loll, miks sa elus kannapööret ei tee, tulusamat ametit ei õpi. Mida rohkem on materiaalsest puudu, seda raskem on suurelt mõelda. Romantiline mudel, mille kohaselt tühi kõht ja külmetavad varbad panevad inspiratsiooni tööle, toimib väheste, kaasasündinud võimete poolest erakordsete inimeste näitel. Enamik meist ei ole erakordsed.

Mida kitsamad rahalised võimalused, seda väiksem valikuvõimalus. Kurb tõsiasi on, et pahatihti kasutavad tööandjad ära vähem haritud ja seetõttu ka vähem enesekindlate inimeste valmidust enda eest seista. Sa saad kas oma 400 eurot või mitte sedagi, sest ukse taga on ootamas keegi, kes võtab selle 400 tänuga vastu ja ei vingu. Tööandja on töövõtjaga läbirääkimisi pidades enamasti jõupositsioonil ja pahatihti kasutatatakse seda ära.

Madalad palgad on väljarände peamine põhjus ja selle peatamine peaks olema kõige tähtsam teema üldse. Kui pole inimesi, siis pole riiki, sest lihtsalt pole, kelle tarvis seda pidada. Nõnda peaks väljarände peatamine olema riiklikult tähtsaim eesmärk, milleni jõudmisse peaks olema kaasatud kõik ühiskonnagrupid, ettevõtjad eelkõige. Sest palka maksab tööandja, ettevõtja. Sellist riiki, kus iga viimne kui üks saab tulu ettevõtlusest, pole maamuna peal olemas, ja ka Eestist ei saa säärast.

Neivelti ettepaneku vastuolu selles seisnebki, et miinimumpalga saab kehtestada riik, aga pöördumine on adresseeritud ettevõtjale. Ettevõtja sellist eesmärki lihtsalt ei sea. Ettevõtluse siht on teenida kasumit, seda isegi juhul, kui visioonis-missioonis on sätestatud sotsiaalne vastutustundlikkus, ühiskondliku rahulolu ja võrdsuse suurenemine ja kõik need nn pehmed väärtused. Ettevõtja kõrvale on palkade tõstmine eesmärgina absurd. Ettevõtluse eesmärk ei ole kunagi olnud palkade maksmine ega saa selleks eeldatavasti kunagi.

Neivelt teab seda. Ta teab, et sisuliselt on tema väljapakutud eesmärk poliitiline. Ta teab ka seda, et riik omalt poolt ei saa sellist eesmärki seada, kuni on vaba turumajandus. Ta teab, et palkade tõstmiseks on ettevõtjal tarvis teenida suuremat kasumit, ja selleks, et teenida suuremat kasumit, on vaja suuremat tootlikkust, enamat efektiivsust.

Bussijuht või juuksur ei saa sellest muidugi jutust aru. Kuidas on võimalik, et ta Soomes, tehes täpselt samamoodi tööd nagu Eestis, on ta äkki nii palju tootlikum, et saab oluliselt rohkem palka? Tema ise on sama, töö on sama, seda tehakse samamoodi, aga vaat tootlikkus ja efektiivsus on äkki hoopis teine tera. Ta võib mõelda, et see on tühi jutt, see efektiivsuse ja tootlikkuse oma. Jama, mille on tööandjad välja mõelnud selleks, et talle vähem maksta.

Asi on taustsüsteemis. Numbriliselt väljendatud tootlikkus pole midagi, mis eksisteeriks tühjas ruumis, asjana iseeneses. Needsamad meilt Soome ja mujale tööle läinud inimesed osutuvad ühtäkki tootlikumaks just selle pärast, et nn vanades Euroopa riikides on nii ühiskonnal kui ka ettevõtlusel all vundament, mis meil on alles napilt 20 aasta vanune. Neil on see põhi, mille meil hävitas okupatsioon. Demokraatia ja turumajandus vajavad viljade kandmiseks aega, mida meil on alles olnud liiga vähe.

Aga Neivelt teab veel ühte asja. Seda, et efektiivsuses ja tootlikkus on ettevõtjate suus kulunud ülearu käepäraseks argumendiks, kui jutt läheb palkadele. See on kohati relv, mille käikulaskmine peaks justkui edaspidise diskussiooni asjade paikapanemisega välistama. Innovatsioon ei ole nn traditsiooniliste ettevõtlusvaldkondade lemmiksõna. On aga paratamatu, et efektiivsuse kontseptsioon peab uuenema ka traditsioonilistel aladel. Ent see on pikaajaline protsess ja ei toimi kampaania korras. Täiskasvanud inimene muudab oma arusaamu vaid surmaga silmitsi seistes, ja nõnda on see ka ettevõtluses. Mõttemallid muutuvad siis, kui kõne all on äri elu või surm. See mõttemalli muutus toimub asjaolude sunnil (terav tööjõupuudus mitmes sektoris) tegelikult ettevõtluses iga päev, aga see käib aeglaselt. Palju aeglasemalt, kui palgatöötaja tahaks.

Ettevõtja süüdistamine omakasupüüdlikkuses ei ole see, mis protsessi kiirendaks. Süüdistamist ei salli mitte keegi. Ükski ei saa paremaks, kui temast patuoinas tehakse. Ettevõtja motiveerimine ei ole paraku asi, millega meie riigis tegeldaks. Riigipoolne mõistmine, kuidas väärtust luuakse, tundub olevat kinni jooksnud raskesti lahtiraiutavasse umbsõlme. Viimase paari aasta jooksul tekkinud riigi ja ettevõtjate vastasseis on niivõrd terav, et heast tahtest selle leevendamiseks enam ei piisa. Hea tahe on eeldus, aga seda eeldustki pole tunda. Hea tahet väljendatakse enamasti lahkete sõnadega. Mul ei meenu mitte ainsatki korda viimastest aastatest, kui ma oleksin neid riigi esindajate poolt ettevõtjate kohta kuulnud.

On veel üks oluline asi. Pehmed väärtused on tegelikult kõvad. See esmapilgul kontradiktsioonina tunduv väide on tegelikult fundamentaalne mõistmine, paradigma muutus, mis on tasapisi jõudmas ka ettevõtlusse. Neid ettevõtteid, kus tööjõukulu käsitatakse ühemõtteliselt investeeringuna, mis lihtsalt tasub ära, sigineb ajapikku aina juurde. Need on ettevõtted, mis maksavad keskmisest kõrgemat palka, aga hoolitsevad ka mitterahalisi vahendid kasutades selle eest, et töötajatel oleks hea olla, hea oma tööd teha. Inimene, kellel on hea olla, teeb paremat tööd. Nii lihtne ja loogiline, kas pole? Aga jõuavad tihtipeale lihtsad asjad kõige aeglasemalt kohale.

Sellised ettevõtted saavad harva tunnustust. Aga nad olemas. Neid saab üha rohkem. Mitte altruismist, ärge arvake. See seni pehmeks peetud väärtuste osutumine kõvaks on tagasipööramatu suund, mida saab täiesti ühemõtteliselt ka rahas mõõta. Seda, et paradigmamuutus toimub nn häda sunnil, eelkõige materiaalsetel ajenditel, ei saa pahaks panna. Nii on see inimestega ikka olnud ja on ka tulevikus. 

Autor: Vilja Kiisler, Kristi Malmberg