Rahvuslik rehepeks

Võhiklikum rahvas pole veel pihta saanud, et peagi vahetuvad meie kuus tublit saadikut uute vastu. Sest kogu poliitiline aur läheb praegu muude teemade peale – rõivamured ja uue valitsuse paikasättimine võtab kogu tähelepanu. Mis ei pruugigi halb olla.

Valimisteemadele ja -tulemustele annab enamasti näo peamise konflikti defineerimine ja sellest tulenevalt ühiskonna lõhestamine. Juba paarkümmend aastat on selliseks konfliktiks olnud rahvusküsimus. Enamasti suudab Edgar Savisaar ja Keskerakond enne valimisi lagedale tulla mõne uudisega, mis seab nad justkui venelaste poolele ja konflikti Eesti ühiskonnaga. Ning enamasti korjab mõni teine erakond (varem Reformierakond, aga mitmel viimasel valimisel IRL) pakutava võimaluse üles ja lööb palli mängus lahti. Vaidluste territoorium on defineeritud ja kogu valimiste aja jauratakse selle ümber, kas Savisaar võttis Venemaalt raha, palju ta sellest sulas pidi saama ja millise madratsi all ta seda hoiab. Sellisest konfliktist on võita mõlemal osapoolel Kui valimised läbi, vaatame jälle üksteisele üllatunult otsa ja avastame, et Savisaar korjas suurima häältesaagi. Ning vastaspool pani samuti kenakese toetuse kotti.

Sellise rahvusküsimusel baseeruva põhikonflikti suurim mure on aga see, et üldjuhul sotsiaalmajanduslikud küsimused valimisteemadena eriti kõlama ei jää. Ei arutata selgeks neid küsimusi, millest tegelikult sõltub meie majanduse areng ja inimeste heaolu. Ning kui need teemad üldse inimesteni jõuavad, siis mingis veidras „Kodukulud alla!“ stiilis loosunglikus soustis. Põhimõtteliselt võiks isegi väita, et praeguse Eesti ühiskonna stagnatsiooni üheks oluliseks põhjuseks on see, et valimiste ajal ei arutata läbi mitte sotsiaalküsimusi ja majandusteemasid, vaid tegeletakse rahvusliku rehepeksuga, millest kellelegi tolku ei ole ja võitja on ette teada.

Tähelepanelik vaatleja on kindlasti märganud, et ka neil europarlamendi valimistel üritati analoogset stsenaariumit käiku lasta. Ukraina küsimuses valis Edgar Savisaar harjumuspäraselt Venemaa toetamise suuna ning produtseeris avalduse, mis oleks pidanud kogu Eesti ühiskonna tagajalgadele ajama. Järjekordne rahvuskonflikt oleks pidanud veerema selleni, et Keskerakond oleks saanud vähemalt kaks kohta europarlamendis, millest ühe oleks endale broneerinud vene rahvusest kodanik. Eesti „natsionalistid“ oleks samuti saanud hambaid teritada ja toetust koguda. Lihtne ja alati töötav plaan läks aga vett vedama. Edgar Savisaare avaldus ajas tagajalgadele üksnes tema erakonnakaaslase Olga Sõtniku, kes kübarat kergitas ja Keskerakonna põhivooluga hüvasti jättis. Eks see avaldus tekitas väikest viisi tormi ka Eesti poliitilises konnatiigis, kuid suurt konflikti ei tekkinud, sest uue valitsuse paikasättimise konarlik ja kümnete miljonite dollaritega sillutatud teekond on saanud õigustatult kogu rambivalguse.

Nendel europarlamendi valimistel on reaalne võimalus, et sedapuhku tuleb teistmoodi ja sisulisem valimiskampaania, mille keskmeks on sotsiaalmajanduslikud teemad. Peamise fooni kampaaniale loob uue valitsuse tööle hakkamine, selle tegutsemispõhimõtted, ministrite persoonid ja peaministri nooruslik profiil. Sotsiaaldemokraatide kaasamine valitsusse muudab selle poliitikat inimkesksemaks ja sotsiaalsemaks. Samuti saab olema tõsine väljakutse suurenevatele sotsiaalkulutuste katteallikate leidmine, sest ilmselt esimest korda üle pika aja võib Eesti majanduskasv olla selle aasta esimeses kvartalis negatiivne. Vaatame huviga, kuidas selle loogiliselt võttes võimatu missiooniga hakkama saadakse.

Seega võib ennustada, et europarlamendi valimisteemadeks saavad olema majanduskasvu küsimused, mille eestkõnelejaks kujuneb Reformierakond, ja sotsiaalküsimused, mille seljas ratsutavad sotsiaaldemokraadid. Võib ka ennustada, et ilmselt Euroopast nende valimiste kontekstis liiga palju ei räägita, aga pole hullu – küll see Euroopa ka ilma selleta hakkama saab. Tähtis on aga see, et rahvusküsimused ei saa valimiste peamiseks konfliktiks, vaid keskendutakse olulisematele teemadele, millest ühiskonnale kasu võiks olla. Hoiame pöialt, et ühiskond on juba piisavalt täiskasvanud, et mitte Venemaa punasest rätikust pöördesse minna. Ning ei viitsiks valimiste ajal liiga palju arutada selle üle, kas Jeesuse ea ületanud peaminister on liiga noor või mitte. Peaministri ristilöömiseks peaks olema ikka vähe tõsisem argument kui isikukoodi algusnumbrid.