Taavi Rõivas kui karge tuul

Taavi Rõivas ei ole esimene Eesti peaminister, kelle määrab ametisse erakond või selle juhatus. Valimistevahelisel ajal on peaministriks tõusnud Tiit Vähi, Andres Tarand, Mart Siimann, Siim Kallas ja Andrus Ansip. Partei esinumbritena pidid Mart Laar ja Andrus Ansip selleks võitma kaks korda valimised ning Tiit Vähi ja Juhan Parts ühe korra. Kuid üleöö pole kaasaegses Eestis peaministriks saanud siiski veel mitte keegi – et paned põhiseaduse õhtul padja alla ja hommikul, endalegi ootamatult, oled peaminister valmis.

Esimest ehmatust, et ”Taavi Rõivas ei sobi ju peaministriks!”, näitasid ilmekalt online-portaalide küsitlused: halb valik! Ometi harjub Eesti üsna kiiresti mõttega, et kõik on ühe nädalaga teist moodi. Rõivase õnneks ei pidanud ta olema tõsiseltvõetav peaministrikandidaat pool aastat, mil erakonnakaaslased ta nii tagatoajuttudes kui ka meedia vahendusel auklikus lasevad, nagu juhtus suursoosik Urmas Paetiga.

Taavi Rõivas ei ole imelaps – Mart Laar oli 1992. aastal paar aastat noorem ning Juhan Parts 2003. aastal paar aastat vanem. Kuid Eesti vananenud, gerontokraatlikule eliidile oli Taavi Rõivase, Sven Mikseri ja president Toomas Hendrik Ilvese ühine pressikonverents just kui pensionitunnistuste kättejagamise tseremoonia – 50-60aastaste aeg sai ühtäkki läbi. President tunnistas samal pressikonverentsil, et tema on juba vana. Rõivas on temast tõesti peaaegu kaks korda noorem...

Rõivase-Mikseri liit toob kaasa ka uut tüüpi ühiskondlikud suhted. Nemad ei meenuta omavahel viski- või konjakiklaasi taga vanu aegu ega aruta, et millal võiks emma-kumma neist presidendiks või volinikus lähetada. Nad tahavad Eestit juhtida ja tegusid teha veel 20 aastat, kuni nende „juhtmetest“ tegijad saavad. Tänastele kahekümnestele vabaneb peagi palju perspektiivikaid juhtmekohti. Ning nagu spordist teame – kui on eeskujusid, on ala populaarne ja tulemused head.

Esimene ja teine Eesti said kokku. On väga tõenäoline, et värske võimuliit võib kesta päris pikalt, kui nad suudavad järgmistel riigikogu valimistel üle poolte häältest saada. Siis tabab IRLi ootamatult veel teinegi armutu maksahaak – Keskerakonna saatus – olla populaarne, kuid hüljatud ja võimust eemal. Koos ajaloolise “vaenlasega”. Selle saatuse vältimiseks tuleb järgneva aasta jooksul poliitilist aadrilaskmist veel küllaga ning kehvasti makstud ajakirjanikutöö on vähemalt emotsionaalselt haarav ja rahuldustpakkuv.

Selleks, et saavutada poliitilist võimu, on vaja süsteemset pikaajalist tööd. Ning tugevat, väljapaistmatut suhtevõrgustikku inimestega, kes on sinu paadis. Kõige vähem lekib paat, kus pooled aerumehed on esimesest Eestist ja pooled teisest Eestist. Reformierakonna ja IRLi valitsuse häda oli selles, et nad mõlemad esindasid esimest Eestit. Teine Eesti (sotside ja Keskerakonna valijad) nuttis, ulgus ja ahastas, aga valitsus ei kuulnud ega kuulanud. Nüüd on ka teine Eesti tüüri juures ning kõik kodanikud esindatud.

Vabakonna häälekam osa on olnud valdavalt sotsiaaldemokraatlik. Kuigi ka vabakonnad on äärmiselt killustunud ning kohati palju tigedamad üksteise suhtes kui parlamendierakonnad. Viimased on nagu abielus mehed või naised, kes hea meelega ööklubis lantimas käivad ja vahel leiavadki midagi – nagu Reformierakond sotsiaaldemokraadid. Ka kauemaks kui üheks ööks.

IRLi päästab Keskerakond. Uuele valitsusele esimese eksami andmiseks sadat päeva keegi ei anna. 25. mai Euroopa Parlamendi valimised näitavad, mis hinde rahvas olukorrale paneb. Kas erakonnasiseste pingete tõttu lennutakse Eestist “jalust ära” Jüri Ratas, Kaja Kallas ning Urmas Paet? Kas Indrek Tarandil on võimalusi, kui vaenlased Ansip ja Kallas on korraga pildilt läinud? Kas vallandatud IRLi ministrid pürivad samuti Brüsselisse? Rahvas saab rääkida.

Edgar Savisaar on kindel, et järgmise valitsuse moodustab Keskerakond. Parim valik, kellega seda koos teha, on IRL. Täpselt nagu Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid aasisid nii kaua, kuni lõpuks palavalt armusid, on IRLil võimalik võtta koos Keskerakonnaga võim – kas siis Kadri Simsoni või Urmas Reinsalu valitsuses. On vaja ainult teisest esimese ja teise Eesti liidust üks parlamendikoht rohkem saada. Muul juhul võib tabada ka 5- või 10aastane võimuta vehklemine, kuigi hea palga eest.

Alahinnata ei tasu ka sotside kirge saada enda kätte peaministritool. Sven Mikser lubas erakonna esimehe kohalt tagasi astuda, kui nad 2015. aastal valitsust ei moodusta. Võib-olla piisab siis ka koalitsioonisolemisest, et mitte sõnu süüa.

Igatahes Siim Kallas pakkus muljetavaldava ja põneva poliitilise vaatemängu, mille esimeseks vaheajaks on eurovalimised mais ning teiseks riigikogu omad järgmise aasta märtsis. Mis edasi saab, on juba üsna prognoosimatu.