Vanamehed tekitasid rõõmsa elevuse

Samas pole 65 aastat poliitiku jaoks mingi vanus. Ka Winston Churchill sai selles vanuses 1940. aastal Briti peaministriks ja kordas seda veel 1951. aastal. Pealegi võib Kallase Brüsselis veedetud aastaid pidada ka poliitiliseks noorenduskuuriks. Põlvkonnaprobleem tekiks, kui Ansipi vahetaks välja Jürgen Ligi või Rein Lang. Selle kõrval on Kallas väga värske.

Samas pole ka mõistlik visata kivi enam kui paarikümneaastaste luukerede suunas. NLKPsse kuulumine on tänaseks ammu lunastatud ning VEB fond, 10 miljoni lugu või erakonna varjatud rahastamine ammustel aegadel peaksid samuti olema tänaste valijate silmis aegunud-andestatud asjad.

Otsus tänavu kevadel valitsusjuhi kohalt tagasi astuda oli Andrus Ansipi üks paremaid otsuseid viimase kolme aasta jooksul. Kuigi ta pole olnud valmis seda avalikult tunnistama, tabas ta ilmselt siiski ära, et alates 2011. aastast valitseb seisak, millest tema ei oska või ei suuda riiki välja tuua. Vasakpoolsed süüdistavad Ansipit, et ta on liberaalse majanduspoliitika, madalate maksude ja majanduskasvu ületähtsustamisega jätnud unarusse muud asjad. Ettevõtjad ja parempoolsed seevastu näevad Ansipis maksukoormuse tõstjat ja majanduskasvu pidurdajat.

Mulle aga tundub, et tegelik põhjus, miks Kallas Euroopast koju tuli, oli kolmas asi: soov vabastada oma erakond peaministrist, „kes ei kuulanud, kes eelistas rääkida üksi ja tappis dialoogi, naeruvääristas neid, kes arvasid teistmoodi kui tema“ (tsitaat kolleeg Vilja Kiisleri kommentaarist). Ansip pole tänini välja tulnud kaitseseisundist, mille ta võttis pärast Silver Meikari paljastusi. Märksa empaatilisemal ning poliitiliselt ülikogenud Kallasel on kõik eeldused selleks olemas.

Ansip suutis püsida ametis 10 aastat, paljalt see fakt on tänapäeva Euroopas tähelepanuväärne. Ta alustas hästi. Idee jõuda viie Euroopa rikkama riigi hulka ei tundunud aastail 2005-2007 üldse kuigi utoopiline. Eesti elatustase tuhises iga kvartaliga Euroopa keskmise suunas. Esimese tagasilöögi tõid pronkssõduriga seotud sündmused. Ehkki erakonna ja Ansipi isiklik populaarsus tõusis lakke, tekitas see nurina ettevõtjate hulgas ning pani vene rahvusest toetajaid Reformierakonda hülgama.

Tõsisema vea tegi peaminister 2007. ja 2008. aastal, kui keeldus uskumast ilmselgeid märke lähenevast kriisist. Seevastu 2009. aastal läks Ansip ajalukku kui valitsusjuht, kes suutis vabalanguses oleva riigi majanduse radikaalse säästukuuri abil ilma devalveerimise ja välisabita kriisist läbi tüürida. Euro kasutuselevõtt 2011. aastal oli kui võimas autasu Ansipi poliitikale. Paraku siit algas ka seisak. Euro ei toonud lubatud õnne. Eesti majanduskasv jäi ootustele alla. Uusi suuri algatusi Ansip välja ei pakkunud ning tuleb nõustuda presidendi aastapäevakõnes öelduga, et ka suured reformid on takerdunud.

Meile võib paista ebademokraatlikuna, et kaks vana poliitikut on vangerduses kokku leppinud - Kallas tuleb peaministriks ja Ansip läheb tema asemel Euroopa Komisjoni. Teisalt on kõik korrektne. President Ilves võib teha ettepaneku moodustada valitsus kellelegi kolmandale, riigikogu ei pruugi Ansipi-Kallase kokkulepet respekteerida. Euroopa Komisjoni president ei pea tahtma Ansipit enda juurde või IRL surub läbi oma kandidaadi. Kõik need asjad võivad juhtuda. Aga olgem ausad, see pole kuigi tõenäoline.

Mõni nädal pärast vastlapäeva jätkab Siim Kallas praeguse valitsusega, paar ministrit vahetatakse ehk moepärast välja. Ansipi uus töökoht on Brüsselis. Ning tuleb nõus olla Marju Lauristiniga, kes vaimukalt märkis, et need Ansipi isikuomadused, mida me taunime siin, võivad Euroopa Komisjoni bürokraatlikus keskkonnas olla hoopis voorusteks.