Uuenev kliimapoliitika tuleb võiduks pöörata

Maagaasi tarbimine suuremaks. Üks võtmeküsimus on ka maagaas, mille kasutamise potentsiaali ja kasulikkust Eestis alahinnatakse. Põhjusi võib otsida ajaloost. Gaasitarneid Venemaalt ei usaldata, ehkki Eestis ei ole rohkem kui 20 iseseisvusaasta jooksul kordagi nendega probleemi olnud. Kuigi gaasi kogumaksumus Eesti tarbijale on üks Euroopa väiksemaid, tuuakse gaasikasutuse vähendamise põhjusena esile maagaasi hinda ja hinnakindlust. Tegelikkuses vajaks maagaasi infrastruktuur laiendamist, kuid ilma tarbimise kasvuta suurendaks see ainult gaasi kogumaksumust tarbijale.

Biogaasi kasutamise edendamiseks ­pole mõistlik ehitada olemasoleva infrastruktuuri kõrvale paralleelselt biogaasi taristut. Biogaas ja maagaas peaksid kasutama olemasolevaid torustikke, täpselt nagu põlevkivielekter ja taastuv­elekter liiguvad mööda samu juhtmeid. Kuid nagu taastuvelektrit saab võrku suunata ainult siis, kui tuulegeneraator vastab nõuetele, peab ka biogaasi koostis vastama kindlatele nõuetele, enne kui seda saab maagaasiga samasse torusse suunata. See on tehniliselt teostatav. Maagaasi kasutamisele aitaks kaasa ka suurem riikidevaheline koostöö, samuti gaasi kasutamise kasvu kavandamine riiklikes strateegiates. Muidu ei tule siia ka uusi pakkujaid, sest ainult kasvav turg on atraktiivne.

Põlevkiviplaanide analüüs. Põlevkivi kasutamise plaanide puhul saab välja tuua, et uus Auvere elektrijaam toodab taastuvelektrit, põlevkiviõli tootmise kasv aga vähendab Eesti CO2-emissioone. Õlitootmise tõus vähendab CO2-heitmeid, sest põlevkivi otsepõletamise asemel hakatakse elektrit tootma õlitootmise kõrvalsaadustest. Sisuliselt ollakse Eestis kopeerimas Ameerika kildaõli- ja kildagaasi revolutsiooni.

Plaanid võivad aga jääda ellu rakendamata, seda administratiivsete piirangute tõttu. Eelkõige vajab analüüsimist kaevandamismahtude aastase piiramise poliitika. Tuleb leida aktsepteeritavad keskkonnamõjud ning nende mõjude põhjused. Seejärel saab riigi tulud optimeerida. Kui tahame korrata Norra edulugu ja saada fossiil­kütuste abil oluliselt rikkamaks riigiks, peame põlevkivi kasutamist suurendama ja teenitud tulud nutikalt investeerima.

Uusi tähiseid seades visati Euroopas senised kolm kuulsat 20-20-20 eesmärki kõrvale. Peale jäid pragmaatilisus ja kulude kokkuhoid. Mure kasvavate energiahindade ja majanduse vähese konkurentsivõime pärast on olnud õhus juba pikka aega. Ainult üks kohustuslik eesmärk tähendab väiksemaid kulusid selle saavutamiseks ning seeläbi madalamaid energiahindu ja konkurentsivõimelisemat majandust. Tõsi, jäi ka üleeuroopaline taastuvenergia osakaalu eesmärk (27%), aga see on üsna tagasihoidlik ja selle täitmise kohustus on liikmesriikide vahel jagatud.

Autor: Peep Talimaa, Mihkel Härm