Ukraina virtuaalses spagaadis

See pole kindlasti mustvalge valik, kuid ometi nii põhimõtteline, et Ukraina otsusest võib korraga sõltuda nii nende enda käekäik, kuid samas ka Euroopa ja Venemaa tulevik.

Kes ei teaks seda endise USA presidendi Jimmy Carteri julgeolekunõuniku Zbigniew Brzezinski kuulsaks korratud arvamust Ukraina tähendusest Venemaale. Nõukogude Liidu lagunemise järel kirjutas ta, et üksnes siis, kui Kiiev kallutab ennast tagasi Moskva tahte alla, võib Venemaa taastada impeeriumi. Kui aga läheb teisiti, on suurem võimalus, et Venemaa asub lõpuks ise ennast moderniseerima ja pöördub õigusriigi põhimõtteid aluseks võtva demokraatliku riigikorralduse poole.

Just praegu rullub meie ees lahti kahe suurema kultuuriruumi põrkumine Ukrainas. Kui 2004. aasta oranži revolutsiooni ajal tegi Ukraina esimese nähtava sammu Euroopa suunas, siis hiljem on seda valikut kinnitanud ka president Viktor Janukovitši valitsus. Kiievis teatakse väga hästi, kui suur sõnaõigus jääks Ukrainale, kui otsustatakse liituda Venemaa juhitud tolliliidu või Euraasia Liiduga.

Samas pole mitte ühelgi Ukraina liidril valiku tegemine lihtne, kui see üldse ongi lõpuni võimalik. Püüeldakse jätkuvalt mõlemas suunas. Eks seda mõjuta nii rahva meelsus (41 protsenti sooviks liikumist Euroopa, 31 protsenti Venemaa suunal), ettevõtlushuvid ning mõistagi iga poliitiku soov saada tagasivalitud.

Päris ühest konsensust ei leita Ukrainas ilmselt kunagi. Selleks on riik liiga lõhki kahes suunas. Ometi tuleb Ukrainal ühel hetkel teha püsivam valik. Mõlemat ei saa. Kultuuriruumid on selleks piisavalt erinevad. Assotsieerumis- ja vabakaubanduslepe Euroopa Liiduga annaks Ukrainale pikaajalise kindlustunde. Tolliliit Venemaaga vaid lühiajalise aukude lappimise.

Esiotsa ja sõltumata tehtavatest valikutest võiks aga Ukraina eliidi huvides olla majanduse suurema avatuse ja parema riigijuhtimise juurutamine. See võtaks oluliselt vähemaks võimalusi väliseks manipulatsiooniks või survestamiseks, mida Euroopa suurriik endale ei peaks lubama.