Vaenlasele ei tohi selga pöörata

Võimu eemaldamine rahvast, kultuurist ja üleüldisest diskussioonist algas juba üle kümne aasta tagasi. Samas püütakse elada ideaalides, demokraatlikus ühiskonnas, kus kultuur on püha ja seda kaitsevad teatud haritud inimesed. Tundus, et Sirp muutus ideaalide kaitsealaks, kus oldi küll võimu suhtes kriitilised, kuid võimetud midagi muutma.

Poliitika on muutunud nii vastikuks, et sellele ei läheneta. Seda sõimatakse ja kirutakse, tihti eiratakse. Tulemus on skisofreeniline. Poliitikuid süüdistatakse hambutult, samas aga valitakse neid ise uuesti samadele kohtadele tagasi. Haritud inimesed hoiavad end poliitikast eemale. Jaak Urmet Urmet kutsus Sirpi boikoteerima – see on kasutu. Vaenlasele ei tohi selga pöörata. Vaenlasele tuleb pidevalt otsa vaadata ja mitte pidada teda marutõbiseks peniks, keda tuleb passiivselt ajakirjanduses mõnitada. Sellega ollakse harjunud ja nüüdne kultuurinimestelt tulev vingumine on sama jõuetu kui enne.

Mida teha? Alustada tõesti dialoogi poliitikutega. Nemad jagavad raha, nemad omavad vara. Poliitika peaks kultuuri arendamist vahenditega toetama ning kultuur peaks omakorda looma rikkamad võimalused poliitika arendamiseks. Kultuur ja poliitika pole eri planeetidelt pärinevad eluvormid, vaid ühe tagumiku kaks kannikat. See, et nad teinetest eiravad ja siis konfliktidega Kafka visioone ehitavad, pole kellelegi kasulik. Selle lõhe kaotamise kallal peab tõsiselt tööle hakkama, mitte elama romantilistes ideaalides ja eirama reaalsust kõigis selle värvides. Järelevalveta poliitik on väga ohtlik bioloogiline eluvorm.