Omavastutuse suurenemine seni riigile usaldatud küsimustes on vältimatu, leiab suhtekorraldaja Andreas Kaju.
Usaldusprobleemide käes kannatab valdav osa liberaalseid demokraatiaid. Ei erakonnad ega ükski institutsioon saa selle lahendamiseks midagi teha, sest see on väljaspool nende, aga ilmselt meie kõigi käeulatust.
Usalduskriise toidavad süsteemsed probleemid, mille lahendused käivad demokraatlikele valitsustele lühikese poliitilise tsükli tõttu üle jõu – pensionikassa, võlakoormus, demograafiast tulenevad probleemid, solidaarse ravikindlustuse rahastamine. Kõikide nende valdkondade spetsialistidele on täiesti ilmne, et suur osa lahendusest on omaosaluse kasv ja riigi ümberjaotava rolli tähtsuse kahanemine.
Lähikümnendite võtmekonfliktiks demokraatiates tõusebki küsimus, kuidas õnnestub kasvava omaosaluse (pensionis, tervishoius, lastehoius, hariduses) kontekstis bürokraatiale selgeks teha, et nende senine õigus igat probleemi inimeste vabadusi piirava regulatsiooniga lahendada on riigi solidaarselt finantseeriva osaluse vähenemise kaudu kaotamas moraalset vundamenti.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Mida saab sellises olukorras teha ja millega tuleks leppida, loe tänase Äripäeva paberlehest.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Mis juhtub Tallinnaga siis, kui kaob elekter, katkeb side või tekib ulatuslik julgeolekukriis? Kui palju saab loota linnale, kui palju peavad valmis olema inimesed ise ning millist rolli mängivad Eesti kaitse- ja tehnoloogiaettevõtted?