Tulumaksu jagamine teeks olukorra keerukamaks

Paljud inimesed töötavad koduomavalitsusest eemal, eeskätt suuremates keskustes, tarbides sealsed teenuseid. Eriti rohkelt esineb seda nähtust Tallinnas, kus on pidevalt teemaks massiline infrastruktuuri ja teenuste kasutamine mujalt siin tööl käivate inimeste poolt.

Kaubandus-Tööstuskoja hiljutine ettepanek, et osa tulumaksust laekuks töökoha järgsesse omavalitsusse, on kindlasti kantud siirast soovist motiveerida omavalitsusi rohkem tegelema ettevõtluse edendamisega. Selline arutelu on vajalik.

Antud ettepaneku juures tekib aga väga palju küsimusi – nagu näiteks, mida tähendab töökoht; kas selleks on ettevõtte ametlik aadress või see koht, kus inimene tegelikult tööl käib; samuti see, kui keerukaks läheb taoline arvepidamine ja selle üle järelevalve. On ju meil hulk väikelinnu, kus on palju Tallinna ja Tartu ettevõtete filiaale. Kui aga hakata arvet pidama reaalse töölkäimise koha järgi, siis sellise õiglase ning usaldusväärse registri ülesehitamine ja tööshoidmine oleks tõsine väljakutse.

Tuleb hoolikalt analüüsida, kuidas jaotuksid ümber tulud omavalitsuste lõikes. Kindlasti jääb osa väikesi omavalitsusi vaesemaks ja nende suhtes tõmbekeskused muutuvad rikkamaks – tulemuseks oleks see, et omavalitsustele antava nn tasandusfondi süsteem läheb veelgi keerukamaks.

Võib-olla on lahendus hoopis haldusreformis, mitte aga maksureformis, mis teeks olukorra keerukamaks, suurendaks veelgi disproportsioone omavalitsuste vahel ja teeks üksikisiku tulumaksu laekumise ning haldamise süsteemi väga keerukaks.

Mis puutub Tallinnasse, siis siin ei ole omakorda lahendus ümberkaudsete valdade liitmises linnaga, vaid omavalitsuste vahelises koostöös, kuidas siia koondunud tulu omavahel jagada nii, et see motiveeriks ettevõtjaid looma uusi töökohti. Kui aga lugeda Tallinna rohkeid arengukavu, siis ei leia sealt sisulist plaani, kuidas luua tingimusi uute töökohtade tekkeks.

Autor: Peep Talimaa, Toivo Jürgenson