Härra peaminister, meil on probleem

Äripäev leiab, et korraliku stabiilse majanduskasvu saavutamine on Eestile kõige tähtsam küsimus, mis peaks avaliku debati keskmes olema kogu aeg. Selle üle arutlemist ei peaks dikteerima valimistsüklid, nende või teiste kokkuvõtete valmimine ega isegi mitte prognooside põhjalik põrumine nagu äsjane 1,3% oodatud 2,6% asemel.

Head lahendused ei pea sündima ainult poliitikute peades, kuid võimuerakondadelt majanduskeskkonna raamistiku loojana on siiski põhjust oodata palju enamat kui viimastel aastatel saanud oleme. Eesti majandusedu buumiaastatel ja mõõduka paranemise pärast kriisiaastaid on Reformierakond meelsasti enda arvele kirjutanud, stagnatsiooniilminguid aga ignoreerinud. See, et majandus ei ole enamasti kohalike valimiste teema, ei tähenda, et valija peaks sügisel raha jagamise juurde asuda soovijatele hinnaalandust tegema. Ümber jagada saab vaid siis, kui on, mida jagada. Kui soovime, et oleks rohkem jagada, peame ka teadma, kuidas rikkust suurendada.

Riigivõlga jäärapäiselt tabuks pidades ja eelarvetasakaalu õigsuse usust kramplikult kinni pidades on osa võimalikke arengu- ja kasvuuksi kõvasti kinni löödud ja raske tabagi ette pandud. Pikemaajalises plaanis võib Eesti ettevõtete ja eraisikute suhteliselt hea maksudistsipliin meile karuteene osutada, sest riigikassa täitub ka olematu majanduskasvu tingimustes ikka pigem hästi. Selle tulemusena ei tunneta valitsus seisakut või langust “omal nahal”.

Iseenesest ei olnud Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmise loosung halb, kuigi muutus kiiresti naeruväärseks. Halb on pigem see, et see jäigi vaid loosungiks, millele konkreetset sisu ja tegevuskava külge ei kasvanudki. Nüüd oleme oma eelmise kvartaliga võrreldes vaid 0,1%se kasvuga olukorras, kus meid lahutab miinuspoolele kukkumisest juba imevähe. Peagi võime oma püksirihmapingutamisega taas Paul Krugmani hingesugulastele hambusse sattuda, seda enam, et kärpepoliitikale on hulgaliselt vastaseid siginenud ka Euroopas.

Olgu, Eestil ei saa minna ehk palju paremini kui peamistel ekspordipartneritel Rootsil, Soomel ja Venemaal, aga see ei tähenda, et võiksime tähtsad küsimused küsimata jättagi. Nimelt: missugune on elu Eestis pärast CO2 kvoodiraha ja euroraha lõppemist. Nii kvoodi- kui ka euroraha kasutamine on lasknud majanduse numbreid tegelikkusest ilusama paista.

Liigset eurorahasõltuvust kritiseerinud Urmas Varblane on paraku jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes, sest poliitiline mõtlemine järgmistest valimistest kahjuks suurt kaugemale ei ulatu. Et tänasest paigalseisust plussi jõuda, on vaja kvoodi- ja eurorahajärgse Eesti visiooni. Nõudkem seda juba kohaliku võimu juurde pürgijatelt, riigikokku tahtjatelt niikuinii.

 

 

 

Autor: 1185-aripaev