Kuskohast siis raha ikkagi tuleb?

Miks elavad sõnad „ärikas“ ja „spekulant“ meie sügavas alateadvuses nii tugevalt edasi? Kas tõesti ainult teadmatusest? Kuskohast tuleb raha? Kuskohast tuleb rikkus? Kuskohast tulevad avaliku sektori palgad?

Raha on majanduses nagu vereringe inimese kehas. See aitab loodud väärtusi vahetada, muudab need väärtused mõõdetavaks ning raha läbi on võimalik ka rikkust koguda. Samas on raha ikkagi vahend. Kui väga lihtsustatult öelda, siis raha liigub pidevalt inimeste käest ettevõtete kätte, kes müüvad inimestele teenuseid ja kaupu, ning sealt omakorda liigub raha tagasi inimestele, kes müüvad oma tööjõudu, rendivad välja endale kuuluvat maad või laenavad neile kuuluvat kapitali, et ettevõtja saaks midagi toota või luua.

Sellises pisikeses makromaailmas on ainult kaks osapoolt. Ühed toodavad midagi ja teised ostavad midagi. Sellepärast saabki kõike seda, mida me toodame, ehk siis paljukirutud sisemajanduse koguprodukti (SKP), mõõta nii kulude kui tulude poole pealt vaadates. Ehk nii uskumatu kui see ka ei tundu, tegelikult ei oleks nagu turumajanduse ideaalpildis avalikku sektorit üldse vaja.

Paraku maailm ei ole mustvalge, meil on vaja haridust ja tervishoidu, tahame, et piir oleks kaitstud ja kodutänav turvaline. Järelikult tuleb mängu ka riik, kellel ei jää muud üle, kui olemasolevat pirukat ümber hakata jagama.

Miks on nii, et kui meil ei oleks ettevõtjaid, siis ei oleks ühtlasi ka millegi eest õpetajatele ja arstidele palka maksta - sellest saab lähemalt lugeda Tartu Ülikooli makroökonoomika professori Raul Eametsa arvamusloos tänase Äripäeva paberlehes.