Eesti vajab veel üht omavalitsuste tasandit

Lihtsustatult öeldes pole Eesti omavalitsused mitte liiga väiksed, vaid üks omavalitsus on liiga suur, mis tekitab ebanormaalseid anomaaliaid. Nõnda kujunebki olukord, kus üks omavalitsus võib endale lubada asutada ööpäev läbi tegutsev telekanali ja kehtestada tasuta bussisõidu.

Kõigi ülejäänud omavalitsuste jaoks jäävad sellised asjad kaugeks unistuseks isegi siis, kui omavalitsusi kahe-, kolme- või koguni kümnekaupa vägisi punti siduda, nagu näeb ette nn tõmbekeskuste ühendamismudel. Pealegi toob ühendamine endaga kaasa lühiajaliselt kulusid, mida praegusel majanduslikult raskel ajal pole otstarbekas teha.

Hea (halb) näide on siin Läti, mis küll viis paar aastat tagasi läbi ulatusliku haldusreformi, aga kaotas sellega mitu korda rohkem elanikke kui Eesti. On ju selge, mitme vaese omavalitsuse ühendamine raha juurde ei too. Pigem toob see kaasa koolide sulgemise, mis omakorda paneb inimesi mõtlema elukohast lahkumise peale. Lõuna-Eesti elanike jaoks on juba aastaid tõmbekeskuseks Helsingi, mitte Tallinn.

Sundühendamise asemel on otstarbekas luua veel üks omavalitsuste tasand. Näiteks jagada Eesti tinglikult nelja ossa, kus ühe osa moodustab Tallinn, teise Lääne-Eesti koos Haapsalu ja Pärnuga, kolmanda Põhja-Eesti koos Jõhvi ja Narvaga ning neljanda Lõuna-Eesti koos Tartu ja Viljandiga. Need piirkondliku tasandi omavalitsused on võimelised tegutsema võrdsetel alustel Tallinnaga - hakkavad vastutama haiglate, koolide ja tänavate ülalpidamise eest, meelitavad turiste ja investeeringuid ning suudavad ka valitsemisturul pealinnaga konkureerida.

Väiksematele omavalitsustele jäävad kogukonna elu juhtimine, kohaliku tasandi sotsiaalhoolekanne ja kommunaalteenused jt. jõukohased ülesanded. Ainult nõnda on võimalik hakata vähendama Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel valitsevat ebavõrdsust ning lõhet.