Kui käibemaks väheneb, langetab kaupmees hinda

Arvestades kulude kasvu eluasemele (aastaga 11,9%), tervishoiule (6,8%) ning seda, kaupmehi süüdistatakse pidevalt kõrgete hindade pärast, on aeg alustada diskussiooni käibemaksumäärade langetamise küsimuses.

Valitsuse ettepanekul tõstis riigikogu kolm aastat tagasi riigieelarve kiireks tasakaalustamiseks mõnepäevase etteteatamisega käibemaksumäära 18%lt 20%le lubadusega, et see on ajutine, kuid nüüd ei taheta sellest rääkida. Enamikus Euroopa  riikides on toidukaupadel madalamad määrad. Seetõttu on üllatav rahandusministri resoluutne seisukoht, et seal, kus kehtivad soodustused toidukaupade käibemaksumääradele, on inimesed ülekaalulised ja riigil maksuvõlad.  Samas on ELi riikide hulgas ka neid näiteid, kus riigil võlad on tasakaalus, kuid toidukaupade käibemaks keskmisest madalam. Otsustajad – näiteks riigikogu majanduskomisjoni esimees – on asunud avalikkust eksitama väitega, et käibemaksulangus tähendab ainult kaupmeeste kasumit. Nii väita pole aus ja ebaausus pole riigimehelik.

Kauba hind koosneb sisseostuhinnast ja jaekaubanduse juurdehindlusest, millele liidetakse 20%-line käibemaks. Kui jaekaubanduse juurdehindlus selle aasta I kvartalis oli jaekaubanduses 22%, siis peamiselt toitu müüvates kauplustes keskmiselt 18%, 2012 samal ajal 20%. Juurdehindlusega kaetakse kõik kaupluse kulud (kommunaalkulud, rent, elekter), kõik tööjõukulud, sh maksud, turunduskulud, transpordikulud, finatskulud jm. Kasuminäitajad selles valdkonnas olid I kvartalis nullilähedased.

Toidukaupade käibemaksu alandamise teema on ka majanduse elavdamise seisukohalt tähtis, sest maks moodustab suure osa kauba hinnast. Kui kauba sisseostuhind on 1 euro, toidukaupluses lisatakse keskmiselt 18%, siis on müügihind 1,18, millele lisandub 20% käibemaks ja lõpphinnaks tuleb 1,43 eurot. See on keskmine juurdehindlus, mis varieerub nii kaubagrupiti kui ka kaubagrupi sees, olenedes kauba ringluskiirusest, laovarudest, sesoonsusest jne. Ka riik ei pruugi toidukaupade käibemaksumäära alanedes vähem makse saada, sest soodsamad hinnad toovad kaasa tarbimise kasvu või toidukaupade ostuvalikute muutumise, sest oma eelarve piires osutub võimalikuks osta ka teisi, varem kalliks jäänud kaupu.