Tõmbekeskuste plaanile on toetus tugev

Rohkem kui pool Eesti elanikkonnast on märkimisväärne hulk inimesi, see on kõva toetus. Pannes selle osakaalu poliitika konteksti, võib öelda, et vähe on teemasid, mille suhtes valitseb ühiskonnas nii suur üksmeel.

Ei saa öelda, et tulemus oleks olnud üllatav. Peamiselt sellepärast, et algatatud reform viib ajale jalgu jäänud haldusjaotuse kooskõlla sellega, kuidas inimesed oma igapäevases elus toimetavad. Inimeste elukorraldus on kiiresti muutunud, sestap peab muutuma ka inimesi abistav avalik sektor. Peame riigina kohanduma inimeste vajadustega - seepärast ongi reformil toetajaid kaks korda enam kui vastaseid.

Uuringuga sai kummutatud ka üks reformivastaste meeleldi kasutatav argument, et haldusreformi kava toetajad on ainult linnades ning maainimesed on valdavalt sellele vastu. Tegelikult on toetajad selges ülekaalus nii maapiirkondades kui keskustes. Ainuke vahe, mis linna-maa teljel selgelt välja tuleb, on see, et maapiirkonnas on inimesed teema enda jaoks väga läbi mõelnud ning neid, kes sel teemal arvamust ei oma, on vaid pisut üle kümnendiku. Kõige ükskõiksemaks jätab teema pealinlasi ning mitte-eestlasi.

Inimesed ei koli linnadesse seepärast, et maal poleks piisavalt koole või rahvamaju. Kolitakse peamiselt töökoha tõttu. Reformi tulemusel sünnivad senisest oluliselt suuremad ja tugevamad omavalitsused, kellel tekib võimekus kaasa rääkida piirkonna ettevõtluskeskkonna kujundamisel. Nad saavad ka reaalselt ära teha midagi selleks, et piirkonnas oleks ärksaid ettevõtteid ja loodaks töökohti. Selliseid tugevaid omavalitsusi soovivad ka inimesed.

Omavalitsusreformi tulemusel ei hakka maakera tagurpidi pöörlema, igasse metsatukka ei teki tuhande õpilasega kooli, ka inimesed ei hakka massiliselt linnast maale kolima. Aga tugevad omavalitsused, mille südameks on tugev keskus, suudavad paremini hakkama saada nende väljakutsega, mis meid ees ootavad.

Täna on haldusreformist saanud paljuski usu küsimus. Kes usub, et see on mõistlik ja möödapääsmatu, see usub. Ning kes ei usu, seda ei veena ka ükski uuring, analüüs ega ilmselge argument. Alati saab öelda, et enne tuleb kogu riik korda teha. Aga reaalsus on see, et kui me iga protsessi paneme ootele nii kauaks, kui kõik ülejäänud reformid tehtud, siis lõpptulemusena ei juhtu midagi.