Automaks suurendaks ebaõiglust

Energiamahukuse vähendamise sildi all tekitame juurde bürokraatiat. Maksu kehtestamisele eelneb hulk analüüse, regulatsioonide välja töötamist, kogumise ja kontrollimise mehhanismide loomist. See kõik maksab.

Maks peaks olema ja näima maksumaksjale õiglane. Kui eesmärk on vähendada autode saastet, siis oleks loogiline mõõta kütuse tarbimist ning CO2 näitajaid, nagu seda tehakse näiteks Inglismaal. 

Ilus mõte, aga mis juhtuks päriselt? Rohkem automaksu hakkavad maksma peamiselt vanemate autode omanikud, kes pole oma autovalikut teinud mitte lõbu pärast, vaid majanduslikel põhjustel. Eriti murettekitavaks muutub olukord maainimestele, kelle sissetulek on niigi väike ja tasuline ühistransport on üsna hõre. Linnaelanikel on maksu kehtestamisel võimalus eelistada ühistransporti ja auto maha müüa.

Miks peavad just need, kellel alternatiive polegi, energiamahukuse vähendamise oma taskust kinni maksma? See loob juurde ebaõigluse tunnet ning suretab veel rohkem Tallinnast ja Tartust väljaspool asuvat Eestit. Maal elavad inimesed, kellel on vanemad autod ja kes sõidavad pikka vahemaad pangaautomaadini, poodi või tööle ning toovad riigile juba täna sisse suure osa kütuseaktsiisist. Uue maksu kehtestamine võib olla viimane tilk karikasse, mis murrab kaameli selgroo.

Kui panna kaalule paratamatult juurde tekkiv bürokraatia ning võimalik ebaõigluse tunde vähemkindlustatud elanike poolt, siis on raske leida maksu toetavaid argumente peale ELi kuiva soovituse ja täiendava riigitulu. Seega tundub sellise soovituse rakendamine Eestis ebaotstarbekas. Kui eesmärk on Eesti autopargi energiamahukuse vähendamine, siis võib riik kehtestada maksusoodustusi või anda ühekordseid otsetoetusi maapiirkondades elavatele vähekindlustatud peredele, näiteks kaasaegsete madala energiatarbimisega autode soetamiseks.

´