Ivo Rull: oravate peitusemäng

Reformierakonna kriisikommunikatsioon meenutab rohkem kobavat peitusemängu kui kindlakäelist tegevust. Eesti Ekspress andis Reformierakonnale skandaali vallandanud loo eel koguni kaks päeva aega mõelda ja ennetavalt tegutseda. Selle aja jooksul koostati keskkontoris avalikkuse jaoks vaid lühike kirjalik avaldus, milles rõhutatakse juhtumi uurimise vajadust ning teatakse töörühma moodustamisest. Pärast neljapäeval Ekspressis ilmunud lugu märkis keskkonnaminister Pentus-Rosimannus, et hääletuspetturitel tuleb võtta vastutus.

Skandaali keskmesse sattunud europarlamendi saadik Kristiina Ojuland jäi aga terve päeva jooksul ajakirjanikele kättesaamatuks. Õhtustes teleuudistes kinnitas üks vanaprouadest, kellelt hääl kaaperdati, et temalt küsis just Ojuland telefoni teel luba e-hääletuseks (kuigi sellist varianti Reformierakonna valimisreeglites pole). Samas ütles pettust uuriva töörühma juht Väino Linde, et uurimisrühm hakkab otsuseid tegema alles esmaspäeval.

Reedel hommikul tegi Ojuland avalduse, milles eitas oma osalust e-hääletuse pettustes. Pea kõik reedesed päevalehed, v.a. Postimees, pöörasid teemale jõulist tähelepanu ja nõudsid prokuratuuuri sekkumist identideedivarguse uurimiseks. Sama päeva Virumaa Teatajas ütles pettuse ohvriks langenud 90-aastane vanaproua, et läheb esmaspäeval Tallinna ja paneb lauale erakonnast väljaastumise avalduse.

Mitmed meediakanalid avaldasid Reformierakonna 2011. aastal juhatuse valimistel e-hääletamisel osalenute nimekirja. Selgub, et e-hääletanute hulgas oli näiteks ka 1917. aastal sündinud (toona 94aastane!) vanaproua. Reede keskpäeval tegi  peaminister Andrus Ansip avalduse, et üks hääletuse võltsija on teada, aga tema nime ta välja ei öelnud. Õhtul vihjab Ojuland, et pettusi on olnud ka mujal kui Virumaal. Ning lisab, et kujunenud olukorras tuleks erakonna juhatus uuesti valida.

Reformierakonna soov on olnud kehtestada käesoleva kriisi sisu kirjeldamiseks semantiliselt pehmem sõna „manipulatsioon“. Terasemad ajakirjanikud pole seda konksu alla neelanud ja räägivad ikkagi otseõnu pettusest.

Oravate senine kriisikommunikatsioon on olnud keskpärane. Olulise info selgitamisega ollakse pikaldased, võtmepersoonid on hoidunud meediaga suhtlemisest, juba teadaolevaid fakte ei avalikustata, samad inimesed annavad meedias vastuolulisi ütlusi.  Kokkuvõttes on kaotatud initsiatiiv ning suund on taaskord võetud jokitamisele.