Majandusliku soodsuse kriteerium külvab segadust

Madalaima hinna alusel hinnatakse pakkumusi ainuüksi maksumusest lähtudes, seevastu majandusliku soodsuse alusel hinnatakse pakkumusi lisaks hinnale ka muude hankelepingu esemest sõltuvate kriteeriumite alusel, nt keskkonda mõjutavad omandused, käitamiskulud, tasuvus toote eluea jooksul, müügijärgne hooldus jne.

Probleem ei seisne hankijate puudulikus oskuses hindamiskriteeriumeid välja mõelda. Pigem puudub teadmine, kuidas hankedokumentatsioonis sätestatud hindamiskriteeriumite alusel objektiivselt põhjendataval moel omistada pakkumustele väärtuspalle ning hinnata pakkumusi  läbipaistvalt ja kontrollitavalt. On tavaline, et majandusliku soodsuse hindamiskriteeriumina sätestatakse hankedokumentatsioonis pakkuja eelnev kogemus või pakutava lahenduse kvaliteet, ent jäetakse täpsustamata, millised on need objektiivsed kaalutlused kuidas pakkumisi omavahel võrrelda.

Kuna tihtipeale viivad oskamatult sõnastatud hindamiskriteeriumid vaidlustusteni, siis kalduvad hankijad vältima majandusliku soodsuse alusel pakkumuste hindamist, eelistades keskenduda pakkumuste hinnale. Hirmust, et majandusliku soodsuse alusel kehtestatud hindamiskriteeriumid viivad vaidlusteni, kipuvad hankijad kompensatsiooniks kehtestama liigagi rangeid kvalifitseerimistingimusi. Tulemuseks on nõiaring: olulisel määral aheneb nende pakkujate ring, kes üldse osalemiseks kvalifitseeruvad.  See kahjustab konkurentsi ja viib väiksemate ning keskmise suurusega ettevõtete diskrimineerimiseni. Paradoksaalsel kombel võib suurimaks kaotajaks osutuda hankija ise, sest lükkab hankest eemale motiveeritud ja edasipüüdlikud pakkujad.

Majandusliku soodsuse alusel hindamiskriteeriumite sätestamisel vaidluste riski aitab olulisel määral maandada see, kui hindamiskriteeriume sätestada „on/ei“ ole põhimõttel, mitte „rohkem/vähem“ põhimõttel. Näiteks saab iga konkureeriv pakkumus võrdselt väärtuspunkte, kui hankelepingu täitmisel on pakkujal võimalik kasutada täiendavat spetsialisti või muud olulist ressurssi või võtmeisik omab asjakohast täiendavat oskust. Seda kitsaskohta ei ole mõistlik lahendada seaduse muutmisega. Pigem seisneb lahendus hankijate julgustamises ja harimises. Selguse toomisel abi ka näiteks riigihangete järelevalvet teostava rahandusministeeriumi tõlgendustest ja analüüsidest, mis selgitaksid, kuidas konkreetses olukorras oleks teenuse või kauba ostja võinud hindamiskriteeriumid sätestada viisil, mis oleks vältinud hilisemaid vaidlusi või taganud hankija huvide kaitse.