Kes? Haidary? Preatoni? Liksutov?

Nüüd on jäänud veel viimane raske samm – selgeks teha sularaha andnud isikud. Kui Äripäev 1999. aasta suvel kirjutas, et  R-Hooldus peidab Reformierakonna sponsoreid, kelle nime ei tea või ei taha tunnistada ka erakonna liidrid, ei teadnud me veel sularahapakkide logistikat. Kuid 1999. aasta ei olnud mingi 18. sajand, vaid ikka juba täiel määral pangaülekannete ja internetiajastu. Kust see sularaha tuli ja kes andis?

Kuni selle kohta pole selgitusi antud, heidetakse halba varju kõigile ettevõtjatele. Sest ettevõtja toetab erakonda soovist saada poliitilist toetust või riigi raha. Muu jutt on ullikestele.

Mäng „Kes tahtis 1999. aastal toetust, kuid mitte selle sidumist Reformierakonna rahastamisega?“ on üks lõbus mäng, mis viib fantaasia lendu. Kuni ajakirjanikud pole lahti võtnud toonastele riigikogu valimistele järgnenud riigihangete võitjate nimekirja, võime spekuleerida näiteks Eesti kodakondsuse teemal.

Üsna varsti pärast Reformierakonna võimule tulekut sai kodakondsuse Itaalia ärimees Ernesto Preatoni, kellele oli oma äripartneritele näitamiseks vägagi vaja poliitilist toetust. Samuti sai kodakondsuse praegu Afganistanis redutav piimatööstuse Lacto omanik Yaqub Haidary, kelle uue tehase avamisel pidas kõne president Lennart Meri ja kelle muresid käis valimistejärgselt kuulamas rahandusminister Siim Kallas. Äriteenete ja ujumise eest sai Rein Langi eestvedamisel kodakondsuse miljonär Maksim Liksutov. Kui vaid kolme esimesena pähetulevat nime mainida.

Kas oleks päris kujuteldamatu, et kui IRLi poliitikud tegid vähe kõrvalt elamislubadega, müüs Reformierakond oma rahastamise eest Eesti kodakondsust? Kuni rahastajad on salajased, tulevad säärased mõtted vägisi pähe.

Heiki Kranichi väites, et rahastajad ei taha seetõttu nüüdki välja tulla, et peavad Äripäeva algatatut laimukampaaniaks, on põhjus ja tagajärg ära vahetatud. Meie lood ongi tingitud just sellest, et nad välja ei taha tulla.Kranichi selgituses, et seadust pole rikutud, sest t toona kehtis teine seadus, kasutatakse tüüpilist demagoogiavõtet, mille kohaselt tuleb esitada ise süüdistus ja siis see ümber lükata.

Keegi pole Reformierakonda süüdistanud seaduserikkumises. Ikka eetilises vildakuses. Kummaliseks muudab olukorra Siim Kallase, Meelis Atoneni ja teiste tollal R-Hooldusega seotud inimeste reaktsioon. Meie veebisaidil aripaev.ee nähtavates videosid vaadates on raske uskuda, et tegemist on kogenud ajakirjandusega suhtlejatega. Tegemist nn Michali juhtumi sündroomiga: sa valetad ja tead, et teine teab, et sa valetad, aga see ei lähe sulle korda.

„Kui mingi annetaja ei taha end avalikustada, on see kõige lihtsam ja otsesem tee korruptsioonile,“ lausus riigikogu õiguskomisjoni reformierakondlasest juht Daimar Liiv. Aasta oli siis 1999. Teooria pole 14 aastaga muutunud. Kahjuks mitte ka praktika.

Autor: 1185-aripaev