Ravimimüük internetis toob enam otsustusõigust

Ravimid pole siiski tavaline tarbekaup – tegemist on mürkidega, mis inimeste tervist mõjutavad. Õigetes kogustes on see kasulik, valesti kasutades võib saada saatuslikuks. Sestap kõheldi Eestis pikalt.

Antud piirangute kaotamine ei lähtunud Eesti ametnike või poliitikute läbinägelikust tervishoiupoliitikast, vaid Euroopa Komisjoni ja Kohtu selgesõnalistest suunistest. Teenuste ega kaupade liikumisel ei tohi ka tervishoius olla põhjendamatuid piiranguid. Ravimite internetimüügiga kaasnevaid riske on võimalik vältida muul viisil kui lihtsalt keelates.

Retseptiküsimus on lahendatud digiretseptiga. Internetiapteegi pidamine on seotud päris apteegi olemasoluga. Ravimiinfo edastamisel pole mõistlik ilmtingimata eelistada suusõnalist selgitust ekraanil kuvatud infole – see on iga inimese isiklik eelistus. Ravimite kaugmüük muudab ravimid kättesaadavamaks ja meditsiiniteenuse patsiendikesksemaks, mis on ju igati tore ja kõigi poliitikute armastatud eelistus.

Ilmselt jääb internetimüük suhteliselt marginaalseks täiendava aja- ja rahakulu tõttu. Ei kujuta ka ette, et ravimikasutus seetõttu massiliselt ebaratsionaalseks muutuks. Tegu on pigem täiendava kasutusmugavusega, mis on loomulik nähtus internetiühiskonnas.

Mõju võib olla maapiirkonna apteekide käivetele, ent ei maksa väga uskuda, et internetimüük ongi lahendus maal ravimite kättesaadavusele. See võib hoopis kippuda muutma apteekrit vaid mehaaniliseks ravimi väljastajaks, kuigi apteek on üks lihtsamini ligipääsetav terviseasutus kõrgharitud spetsialistidega ja sellisena Eestis niigi alakasutatud.

Kõige olulisemaks loeksin seadusemuudatusest märki, et kuulekate  (patient, ingl k) hädaliste asemel tunnistatakse patsientide muutumist iseteadlikumaiks tarbijaiks. Tasapisi kaovad piirangud, mida on põhjendatud meditsiini erilisusega teiste valdkondadega võrreldes ning inimeste rumalusega, kui asi puudutab nende enda tervist.  Inimeselt nõutakse suuremat vastutust ja vastukaaluks võtab inimene ka suurema otsustusõiguse.