Suured tööjõukulud pidurdavad palkade tõusu

Sagedane on ettekujutus, et on olemas mingi „ettevõtluse“ või „ühistu “ raha, mida võib vastutustundetult kulutada.  Kui ühistu või ettevõte maksab, siis on kõik korras, st keegi justkui ei maksa. Maksab kindlasti!  Klient, sedakorda meie ise teisel pool  kauba või teenuse letti, peame tasuma.

Kui läheb selgitamiseks, miks palgad on sellised, nagu nad on, ei tule põhjendustest puudu. Teema keerukus seisneb selles, et ühiskond areneb valdkonniti erineva kiirusega. Ei ole ju mõistlik päeva pealt ära kaotada kõiki neid tooteid ja teenuseid, kus tegijate palgatase jääb alla 1700 euro, ja oodata, kuni nõudlus sinnamaale küündima hakkab, et niisugust palka saab töötajatele „lõdvalt“ pakkuda.

Meenub telesaade, kus töötukassa esindaja selgitas põlise töötu kohta, et loomulikult on ta töötu, sest ta ei lähe põhimõtteliselt mingi „näruse“ 500eurose  palga peale. Probleem peitub selles, et sellegi „sõbra“ 500  + maksud + elementaarsed töövahendid  + töökorraldus peab looma sellise kauba või teenuse, et klient selle lõbusasti kinni maksab. Kui aga  kauba hind ostma ei kutsu, osutub ettevõtmine jätkusuutmatuks.

Ettevõte, mis ei lõpeta jätkusuutmatu kauba või teenuse toimetamist, läheb pankrotti. Pank saab „probleemse“ kliendi, käendajad maksavad, mis nad suudavad,  ja võlausaldajad kuulavad juttu, kuidas võlgnik võtab  järgmises elus esimese asjana käsile vanade võlgade tasumise.

Eestis oleks juba ammugi palku tõstetud, kui see vähegi võimalik oleks. Palgatõusu peamiseks piduriks on Eestis suured tööjõukulud, teisisõnu palgamaksud. Meie majandusime võiks seisneda sellest, et riigi rahakotti täidetakse mõnel teisel viisil kui tööjõudu maksustades. Kui viimatine elektrihinna tõus vabastaks meid võrreldaval määral palgamaksudest, kasvaksid palgad nagu kevadine muru.