Kallis kallis leib

Muistendis lõigatakse sulasele kehvikus talus nii õhuke käär leiba, et sellest peab kahe käega kinni hoidma. Tänases olukorras peab ka leivatootja oma leivakääru kahe käega kinni hoidma, sest justnagu sulane, peab temagi leppima tekkinud olukorraga ja proovima miskitpidi toime tulla. Eelmisel nädalal teatas leivaliit peatsest hinnatõusust. Kuigi leivaliitu ajendas mure oma liikmete käekäigu pärast tihedas konkurentsis, oli teade eksitav ja ma kinnitan, et  kõik Eesti leivatootjad jälgivad jätkuvalt vaba konkurentsi põhimõtteid.

Siiski tõusevad hinnad ja elukallidus salalikult iga päev ja paljuski jääb see tarbijatele märkamata. Teade leiva hinnatõusust, mis on meie üks põhitoit, lõi aga valusalt tarbija veendumuste pihta. Ma mõistan selgelt, et meie tänane ühiskond on tasahilju väljumas MASUst ning masendusest ja  leiva hinna tõus on kõike muud kui soovitud uudis.

Selleks, et mõista peatset hinnatõusu, mis on  üldjoontes tõepoolest vältimatu, peab vaatlema veidi suuremat pilti. Leiva hind on viimase kahe aastaga langenud kuni 25%. Seevastu on aastaga tõusnud käibemaks 20%-le, kütuseaktsiis kerkis 20%l-e, kütteõli ja gaas on läinud kolmandiku võrra kallimaks, elekter kallines samuti. Selle kõige juures on toiduainetööstus jätkuvalt tööandjaks 15 000 inimesele. Neile 15 000 inimesele, kes täna ei ole töötud, kes maksavad makse riigile ja  kes on oluline osa meie sisetarbimisest.

Leiba tehakse jahust, jahu hind on tõusnud kevadest kolmandiku võrra. Jahu maksumus moodustab erinevatel tootjatel 25 - 40 protsenti leiva hinnast. Venemaa on jahu ja teravilja suurtootja ning Venemaa olukord mõjutab kogu maailma. Sellel aastal tabas meie idanaabrit suur põud ja viljasaak ei kujune loodetult suureks.  Erakordselt kuumad ja kuivad ilmastikuolud on toonud Venemaale nii suure ikalduse, et peaminister Vladimir Putin otsustas keelata 15. augustist vilja ekspordi, et ära hoida leiva kallinemine siseturul. Euroopas on küll suured viljavarud, kuid täna pole neid veel turule toodud ja hinnad liiguvad üles.

Ma ei saa mööda minna faktist, et räägitav  leiva hinnatõus ei ole mitmekordne. Leivapäts hakkab maksma võib-olla ühe krooni rohkem. Krooni lisamine leivapätsi hinnale tähendab tootjatele väikest tagasiminekut, sest inimesed hakkavad enam oma oste planeerima. Lõpliku hinna määrab jaemüüja, ka täna võib kohata ühe ja sama leivapätsi ostes erinevates poodides mitmekroonist vahet.

Toiduliidu mure on, et ka väikesemad ja keskmise suurusega ettevõtted jääksid ellu. Alla omahinna suudavad mõnda aega toota tõeliselt suured tööstused, teised ei saa ka väga väikest aega alla omahinna tootmist endale lubada. See tähendab meile kui ühiskonnale kaotatud töökohti, riigikassasse laekumata makse ja  tarbijale kaubavaliku kitsenemist. Musta stsenaariumi korral on võimalik üldse loobuda kohalikust leivatootmisest, tuua sisse importleiba ja müüa seda veelgi odavamalt.

Leib on ka peale hinnatõusu kõige odavam põhitoiduaine, kõik muu on kallim, näiteks mineraalvesi on kolm või neli korda leivast kallim. Leiva hind on viimase kahe aastaga langenud. Mind häirib selle juures kõige enam teadmine, et Eesti leivakultuur on maailmas ainulaadne ja ka kõige parema tahtmise korral ei suuda me teise maa tootjale selgeks teha kogu seda kääritamise protsessi, mis meie rukkileivaga kaasas käib. Euroopas pakutav leib on meie mõistes ju sai.