Jalgpalliajakirjanik: just selles Pohlaku trikk seisnebki

Kui Aivar Pohlak peaks täna jalgpalliliidu presidendi valimised võitma, siis saab kinnitust teadmine, et Eestis puudub omakultuuriline jalgpallikultuur kui selline. Öeldes „omakultuurilisus“, pean sellega silmas, et jalgpall on Eesti inimestele alati suurt huvi pakkunud (MM, EM, meistrite liiga, superstaaridega samastumine, lemmikklubid välismaalt), kuid kohalikul tasandil puudub kriitilisel massil inimestest jalgpalliga vähimgi kontakt.

Just see asjaolu võimaldab Pohlakul vait olla. Küsimus pole selles, et ta ei taha, ei julge või ei soovi kellelegi oma sõnumeid saata, vaid tal lihtsalt pole kellelegi oma sõnumeid saata.

Eks pidi ju Ragnar Klavangi oma kampaanias pöörduma avalikkuse kui sellise suunas seepärast, et jalgpallikogukondi kõnetada pole võimalik, kuna nende üksikute kübemete olulisus jalgpalliliidu presidendi valimistel on üksnes marginaalne. Seepärast kõnelebki Pohlak isiklikul tasandil üksnes selle väikse kontingendiga, kes täna otsuse teevad ja kelle kohta ta teab, et nood on harjunud teda kuulama.

Aivar Pohlak on ehitanud võimsa jalgpallipüramiidi, nagu ta seda ise nimetada armastab, kuid suuresti on see püramiid vaid seest tühi konstruktsioon. Seda tühjust ei suuda varjata ka kõik need aktiivsed harrastajad, sest need inimesed on küll haaratud mängulisse tegevusse (mida suuresti võimaldavad UEFA ja FIFA stabiilsed finantssüstid, mitte jalgpalliliidu enda kaval tegutsemine ja ponnistus), kuid sellest tegevusest pole välja kasvanud laiem kultuuriline vajadus.