Peep Siitam: Eesti peab elektrimajanduses tiinekaeast välja kasvama

Kõigis Läänemere-äärsetes riikides on varustuskindluse tagamiseks puudu juhitavatest elektrijaamadest ning tuleb ehitada uusi. Saime väikse vennana paljude aastate jooksul nautida Põhjamaade soodsat elektrit, mille sealsed elektritarbijad aastakümneid tagasi ehitatud elektrijaamade näol kinni maksid. Uute elektrijaamade ehitamine – ja eelkõige juhitavate elektrijaamade ehitamine – pole turutingimustel kusagil Euroopas võimalik. Elektritarbijad peavad elektriturule täiendavat tuge pakkuma.

Pole ühtki mõistlikku alust eeldada, et mõne teise riigi maksumaksja peaks ilma neile kasumliku kokkuleppeta toetama soodsa elektrihinnaga Eesti elektritarbijat. Katusel tegelikult ei ela Karlssonit, kellel on kodus müstilised aurumasinad.

Võltsmugav sõltuvus Põhjamaade energiajulgeolekut tagavast soodsast elektrist on tegelikult illusioon ühenduste füüsilise haavatavuse ning kaablite kõrge maksumuse tõttu. Isegi juhul, kui Soomes on elekter Eestist kordades soodsam, siis Eesti tarbijani see ei jõua, sest kahe piirkonna elektrihinna vahe kasseeritakse kaabliomanike poolt. Nii näiteks on Eleringi kassas varsti ligi miljardi euro ulatuses raha, mis laekunud nn ülekoormustasust.

Kaablitest üksi on vähe. Soodne kodumaine tootmisvõimsus on objektiivne vajadus.

Saame energiajulgeolekut tagava soodsa elektrihinna ainult (!) juhul, kui meil on madalate muutuvkulude ja pika elueaga kodumaised jõujaamad. Nagu Põhjamaades.

Soodsat elektrihinda tagavate jõujaamade kurbloolisus on, et sellised jaamad ei saa (!) tekkida n-ö turupõhiselt. Väikese muutuvkuluga elektrijaamad viivad – nagu nimigi ütleb – muutuvkuludel põhineval elektriturul elektrihinna alla, kuid ei saa samal põhjusel katet oma kapitalikuludele. Pikaajalist investeerimiskindlust selline muutuvkuludel põhinev tururegulatsioon kindlasti ei loo ning soodsat elektrihinda tagavaid jõujaamu lihtsalt ei teki.