Birk Rohelend: Eesti teeb (ikka veel) edukaks optimism

„Sinust ei tule kunagi mitte kedagi,“ ütles isa mulle, kui olin kaksteist aastat vana. Selles polnudki midagi erilist, paljud mu eakaaslased said tollal oma vanematelt just samasugust tagasisidet. Sedasorti pessimism oli kultuuri igapäevane osa – tühi ja arutu kurjus, justkui hinges kantav pori, alati käepärast, et teisele näkku visata.

Aasta oli siis 1993, Nõukogude Liit oli hiljuti lagunenud ja paljud pered seisid silmitsi kõikvõimalike olmeprobleemidega. Kord oli puudu seep, siis suhkur, siis kohv. Žigulid aina lagunesid ja kogu tööturg oli keeratud pea peale.

Isa oli just operatsioonil käinud, rahaga oli kitsas, abielus oli kriis. Elutööks peetud amet oli koos eelmise riigikorraga otsa saanud. Võib mõista, et kõigest sellest oli tema sisse tekkinud frustratsioon. Nagu Punik Krõlovi valmist, tuli isa halva tujuga koju ja puksis mitte ainult Mustikut, vaid igaüht, kes tema teele ette jäi.

Igale stsenaristile õpetatakse, et inimest panevad liikuma kaks vastastikust jõudu, hirm ja lootus. Sama intensiivselt nagu hirm toimib ka lootus: see võib anda tulemuslikkusele tiivad. Mitte ükski start-up pole tekkinud mõttest: „Sellest ei tule kunagi midagi!“

Ühtegi suhet pole loodud ootusega pettuda, sellest ootusest pole järeltulijaid sündinud. Vaevalt leidub ettevõtjat, kes on asutanud oma firma kindlas usus, et see küll kindlasti kõrbeb. Mitte sellepärast ei teinud Edison lambipirniga 2774 katset, et läbi kukkuda, vaid ikka sellepärast, et probleem edukalt lahendada.

Mitte ainult füüsilise keskkonna jätkusuutlikkus ei peaks pälvima tähelepanu, vaid väärtustada tuleb meie inimesi. Selle pisikese seltskonnaga oma riigi pidamine on niikuinii üks optimistlik ettevõtmine ja ajalugu näitab, et suudame sellega hakkama saada.

Kindlasti oli meie eellaste näol, kes kinnitasid oma kanna Pulli asulas 9000 eKr, tegu kõrgema kategooria optimistidega, sest ees ootas neid jääaja üle-elanud maa ja isegi nii lihtne asi nagu kartul jõudis Eestisse alles 18. sajandil. Ometi suutsid eellased siia püsima jääda ja ajapikku täitus maa nende järeltulevate – muidugi optimistidest! – põlvedega, kes omakorda trotsisid kõikvõimalikke raskusi.

Need järeltulevad põlved elasid üle sadu aastaid orjust, rajasid kaks korda oma vabariigi ja suutsid sada kuulsaimaks e-riigiks maailmas. Siin sündisid inimesed, firmad ja lahendused, mida tunneb terve planeet.

Austusest esivanemate ja kaasmaalaste vastu võiks igaüks ennast kokku võtta ja otsustada, et teeb midagi enamat. Kui sellest lihtsast heatahtlikust soovist ei piisa, võib tigedikke sanktsioneerida: näiteks võib otsustada, et iga halvasti öelnud kolleeg kannab oma palgast 5% teiste meelerahu fondi ja klassikaaslast kiusanud õpilane teeb lisakontrolltöö.

Igav liiv ja tühi väli võivad olla koht millegi ägeda sündimiseks, mitte pelgalt mittemiski. On suur vahe, kas otsida võimalusi või keskenduda takistustele, sest fookusi saab olla ainult üks.

Tugeva tahtmise korral on ka globaalne edu täiesti võimalik: näiteks hiljuti võitis Läti film Oscari. Kahtlemata tundus nii see võit kui ka paljud teised edulood enne nende teokssaamist paljudele võimatud, aga tulemusi saavutada saab ainult see, kellel on piisavalt tugev usk õnnestumisesse.