Vahemere vaatlus | Rohkem naeratamist, enam õlatunnet!

See juhtus aastaid tagasi, ajal, mil valmistusin Brüsselisse elama minekuks. Olin eelnevalt kuuldu tõttu pisut mures.

Värvikad ja mõtlemapanevad lood sellest, kuidas keegi ootas terve päev kodus interneti paigaldajat või torulukkseppa, kes lõpuks välja ei ilmunudki. Või uskumatuna kõlanud jutud kohaliku bürokraatia eripäradest, näiteks seiklustest pangaarve avamisel. Need kõik andsid justkui põhjust teatavaks mureks.

Vähemalt nii mulle siis paistis. Ja kui kõigest sellest ajendatuna seda korra tuttavale, kes seal juba kauem oli elanud, mainisin, vaatas ta mulle otsa, vaikis veidi ja ütles sõnad, mis jäid hästi meelde: “Tead, siin naeratatakse sulle rohkem!”

Pean tunnistama, et tol hetkel ei saanud ma sellest hästi aru. Sest mis mõttes on naeratav klienditeenindaja või muidu asjapulk oluline? Tähtis on, et asjad toimiksid. Ja hästi. Seda kas keegi sulle seejuures ka naeratab, ei mängi mingit rolli, loeb see, kas asjad saavad kiirelt ja probleemideta aetud. Muu pole absoluutselt oluline! Vähemalt nii ma tollal arvasin.

Pärast mitmeaastast Brüsseli perioodi Eestisse tagasi jõudes seadsime enam-vähem esimese asjana sammud kodulähedasse supermarketisse. Lihaleti teenindajale naeratades ja viisakalt tellimust esitades saime vastuseks haudvaikuse ja ilma igasuguste emotsioonideta kalapilgu. Kui pärast soovitu kättesaamist veel kord naeratades tänasime, vaatas teiselt poolt letti jätkuvalt vastu täiesti emotsioonivaba ilme koos endiselt püsiva verbaalse vaikusega.

Ja see polnud ainuke säärane kogemus.

Pean tunnistama, et tundsime end tol hetkel võrdlemisi veidralt ja rõõm kodumaale tagasi jõudmisest isegi nagu pisut lahtus. Ja just sel hetkel tuli meelde kunagi kuuldud jutt “rohkemast naeratamisest”. Nii et ühtäkki sain aru, mida tuttav oli toona silmas pidanud.

Aastaid eemal viibinuna märkasime selliseid asju nüüd isegi ja tasapisi hakkas kohale jõudma ka äratundmine, et “naeratamine” polegi vahest nii ebaoluline. Mitu aastat teises keskkonnas viibinud, olime jõudnud ära harjuda, et ka täiesti tavalised inimesed naeratavad üksteisele, et ka lihtsad teenindajad poes teevad oma tööd enamasti heatujuliselt ning positiivsust kiirates.