Madis Müller: miks on Eesti eelarvepuudujääk probleem?

Rahandusministeeriumi viimase prognoosi järgi ületavad Eesti riigi kulutused järgmisel neljal aastal tulusid sel määral, et igal aastal tuleb valitsusel juurde laenata enam kui 2 miljardit eurot. Seda juhul, kui jätkame praeguseks kokku lepitud maksude ja maksumääradega ning lähtume ootuspärasest kulude kasvust.

Eesti riigi kulud ulatuvad järgmisel aastal eeldatavasti 18,5 miljardi euroni ning umbes iga kaheksas kulutatud euro tuleb katta uue laenurahaga. Seda on selgelt liiga palju olukorras, kus majandus on viimase kahe aasta madalseisust juba kõigi eelduste kohaselt taastumas. Peame tunnistama, et elame riigina tinglikult üle oma jõu.

Võttes aluseks rahandusministeeriumi kevadprognoosi, on riigi tulud 2024. aastal eeldatavasti pisut enam kui 50% suuremad võrreldes viie aasta taguse ajaga. Kulud on aga samal ajal kasvanud ligi 63% võrra. Valitsussektori kulud on viie aastaga kasvanud 39%-lt juba enam kui 45%-le SKPst. Valdkondlikult on sellesse kasvu panustanud enim ennaktempos kasvanud kulutused tervishoiule, riigikaitsele ja sotsiaalvaldkonnale.

Kümmekond aastat tagasi oli Eestis tavaks kritiseerida võlakriisi sattunud Lõuna-Euroopa riikide valitsusi nende vastutustundetuse eest oma riigi rahaasjade korraldamisel. Meile tundus, et põhjamaine moraal ja meile justkui loomuomane vastutustundlikkus ei lubaks Eesti riigil kunagi sarnaste probleemideni jõuda.

Võib-olla ei olnud siin aga nii palju pistmist moraaliga, kui et meil polnud selleks ajaks veel lihtsalt antud piisavalt aega oma võlakoormust kasvatada?

Tegelikult on üle jõu elamise aega olnud ka praeguseks ikka veel suhteliselt vähe ning saame endiselt tõdeda, et Eesti valitsuse võlakoormus on teistega võrreldes tõesti veel üsna madal.

Samas, kui vaadata riigi võimet jõukohaselt majandada ehk riigi tulusid ja kulusid tasakaalu lähedal hoida, on meil tänaseks juba näiteks abipakette vajanud endistelt kriisiriikidelt Küproselt ja Kreekalt põhjust eeskuju võtta. Nii oli Kreekas eelmisel aastal eelarve enne riigivõla intressimakseid 1,9% ja Küprosel 4,5% SKPst ülejäägis. Ka intressimakseid arvestades jäi Küprose eelarve 3,1% SKPst ulatuvasse ülejääki, samal ajal kui Kreeka puudujääk mahus 1,6% SKPst oli umbes poole väiksem Eesti omast.

Kui suur probleem siis riigieelarve puudujääk ja laenuraha kasutamine tegelikult on? Raha laenavad ju tõesti pidevalt teisedki riigid. Vähemalt investeeringuteks raha laenamine peaks ju olema põhjendatud?

Vastus neile küsimustele on, et see sõltub olukorrast.