João Lopes Marques: eestlasel on lemmikteema, mis lausa sunnib vinguma

Ainult rumal inimene väidaks, et elame heal ajal. Taastumine pandeemiast. Sõda Ukrainas ja selle mõju äritegevusele ning energiahindade kiire tõus. Galopeeriv inflatsioon ja kahanev majandus. Sellest hoolimata näib enamiku eestlaste — ja minusuguste välismaalaste — meeli erutavat rohkem hoopis üks teine teema. Milline? Nimelt liikuvus, õigemini selle puudumine.

Mu hea sõber Kristi ütles mulle: "Kallis João, ma ei tea, kas sa mind mõistad, aga sa kurdad väga palju“. Tegelikult on tal õigus, ma vingun tõesti palju, ehkki kindlasti vähem kui prantslased, kreeklased või Lõuna-Korea ametiühingutegelased. Muuseas, kui ma rääkisin talle, et lennupiletid on meeletult kallid ja et see takistab mul külastada oma kolme last nii tihti, kui ma tahaksin, ütles ta ehteestlaslikult: "On, nagu on."

Tegelikult naasin möödunud jõulude ajal, pärast kahe ja poole aastast sunnitud eemalolekut Eestist, tagasi oma 17aastase rutiini juurde. Nüüd reisin iga kuu marsruudil Lissabon–Tallinn–Viljandi–Tallinn–Lissabon. Ja nagu mõned eestlased pidid pankadelt laenu küsima, et maksta kinni hullumeelseid energiahindu, tegin ka mina sedasama, et olla lähemal oma portugali-eesti lastele: "Je suis Ryanair".

Siis muutis Tallinna lennujaama otsus tõsta oma tasu kolmandiku võrra Tallinnast lendamise vähem tasuvaks – ja paljud liinid suletigi, mis oli minu jaoks isiklik tragöödia. Viimane piisk karikasse oli uudis, et viimane Viljandi–Tallinn buss väljub nüüd kell 15.15 (välja arvatud pühapäeviti). Aga selle asemel, et saata Kristile järjekordne sapine sõnum, sündis mu peas parem plaan: tõestan talle, et mul on ikkagi õigus. Või nagu ERRi raadiouudiste juht Indrek Kiisler hiljuti ütles: "Eestit ähvardab tupikjaama staatus".