Janek Mäggi: majandus rokib täiega, aga valitsusel on kõht lahti!

Eesti majandus on imelises, lustimistväärt seisus – bussid sõidavad (Hardo Pajula mõte, et kui bussid väljuvad õigel ajal, on majandus parimas korras), inimestel on leib laual, päikest ei varjuta ükski kunstlik pilv. Palk ei tõuse või ei tõuse piisavalt kiiresti? Kasum on nirum kui mullu või on suisa kahjum? Tore, kui ei pea mulda sööma ning üldse elus oleme. See on vägev!

Kannatage ära – järelikult olete olnud kas laisad, liiga palju puhanud või kaart ei ole jooksnud – õnnetegurit ei tohi kunagi alahinnata. Kui teed kõvasti tööd ja suudad õnne ära võluda, saad välja ka kõige mudasemast august. Eesti majanduses on käes aeg, mil ettevõtja süda laulab ja hing aplodeerib. Warrenbuffetlikult – kui kõik kardavad, ahnitse; kui kõik ahnitsevad, karda. Praegu tuleb ahnitseda.

Ma ei saa absoluutselt aru, mis katkuitk riigi mittekorras rahanduse ümber käib. Suure tõenäosusega on kõik need maksupingutused täiesti mõttetud, sest aasta pärast on riigieelarve ülelaekumine selline, et jälle võime õndsalt ohata – kõik kodanike vaimsed ja füüsilised piinamised olid ebavajalikud, lausa kurjast, kuna riigil on raha jälle nagu ratsahobusel sitta.

Eestis on kaks mantrat, mis mõlemad on üdini valed: 1) töökatelt tuleb kõik ära võtta ja jagada neile, kes ei suuda töökad olla ja/või ei tahagi tööd teha; 2) riigi tervist näitab see, kui palju ta suudab kõiki inimesi närutada, kes mõtlevad ka millelegi muule kui isiklikule rikastumisele. Esimesse gruppi kuuluvad kommunistid (keda leidub igas erakonnas), teise kuulub Eesti ülikkond (kelle esindajaid leidub igas erakonnas).