Wise'i tootejuht: viis probleemi, kus maailmapanganduse king pigistab

Meil kõigil on tuttavaid, kellel on Rootsis, Kanadas või Austraalias sugulasi. Võib-olla isegi sul endal. Me teame kindlasti kedagi, kes on õppinud stipendiumi- või vahetusprogrammiga semestri või paar välismaal ning oleme oma sotsiaalmeedias märganud sel-talvel-töötan-varbad-liivas diginomaadide kadedusttekitavaid rannakontori pilte. Sama toimib ka vastupidi – meil on Eestis sõpru, kelle kodus ei kõla ei eesti ega vene keel, ja kolleege, kelle rahvusköök ei sisalda kilu ega rukkileiba.

Inimesed elavad piiriüleselt, kuid mitmes sektoris ei ole rahvusvaheline elu nii lihtne, kui võiks ja peaks. Igapäevane digiadmin on tüütu, ajamahukas ning kulutab meie tunde nende tegevuste arvelt, millega saaksime ühiskonda rohkem panustada ja aidata majandusel kasvada. Samal ajal mitmel pool riigipiire.

Vana maailma süsteemid on end tihti administratiivselt iseendale üles ehitanud, tekitades nokk-kinni-saba-lahti olukordi, kuhu väljastpoolt tulijal ei ole lihtne sisse pääseda. Kui sul on tuttavaid, kes on soovinud Inglismaale või Prantsusmaale kolides esimese asjana kodu leida, siis ilmselt oled kuulnud, kuidas üürilepingu tegemise jaoks nõutakse kohalikku pangakontot.

Pangakonto saab aga avada ainult siis, kui on ette näidata kohalik üürileping. Kriteeriumid on riigiti erinevad, kuid suures pildis on suhtumine sama. Jäigad süsteemid ei ole ehitatud uute inimeste vastuvõtmiseks ning on visad muutuma.