Ükski riik pole seni suutnud luua seadusandlust, mis kaitseks vilepuhujaid edaspidistest kannatustest, kirjutab etnoloogiadoktor ja antropoloog Aimar Ventsel.

- Aimar Ventsel.
- Foto: Ken Mürk
Kui alustada – nagu Salu Juhan – päris algusest, siis mulle ei meeldi eesti keelde ilmuvad tõlkeväljendid, mis reeglina on otsetõlked inglise keelest. Teha pole aga midagi ja juba mõni aasta on meil olemas ka väljend „vilepuhuja“ (whistleblower), mis tähistab inimest, kes teavitab üldsust korruptsiooni- ja petujuhtumitest ettevõttes, kus ta töötab.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Peagi jõustub Eestis seadus, millega suurendatakse rikkumisest teavitavate isikute, rahvakeeli vilepuhujate kaitset enda isiku väljaselgitamise ja survestamise eest. Ettevõtjatele olulist teemat avab KPMG Baltics riskinõustamise konsultant Kärt Blumberg.
Aasta lõpus jõustuvad vilepuhujate kaitsemiseks uued nõuded, mis toovad kaasa ka rea kohustusi ettevõtjatele.
Mõtteviisi muutusena on esile kerkimas uut tüüpi aktivism, mis sihib läbipaistvust, aga rikub privaatsuspõhimõtteid, leiab Eestiga seotud Portugali kirjamees João Lopes Marques Äripäeva essees.
Mis juhtub Tallinnaga siis, kui kaob elekter, katkeb side või tekib ulatuslik julgeolekukriis? Kui palju saab loota linnale, kui palju peavad valmis olema inimesed ise ning millist rolli mängivad Eesti kaitse- ja tehnoloogiaettevõtted?