Allan Martinson: kelle poolt võiksin mina hääletada?

Vastus, mida ma oleks tahtnud kuulda, oli umbes selline:

"Kui me linnas või riigis midagi ära ei käki, on Tallinnal ajalooline šanss saada nelja aasta jooksul Läänemere piirkonna vaieldamatuks tehnoloogialiidriks. Meist saab linn, kus asutatakse kõige enam idufirmasid ja kus on parim keskkond nende suureks kasvatamisel. Kuigi Eesti idusektor on juba saavutanud imelisi tulemusi, näeme järgmise nelja aasta jooksul selle mastaabi ja mõju plahvatuslikku kasvu, mida keegi enam ignoreerida ei saa.

Iduplahvatus on ühe linna jaoks määratu võimalus, kuid samas ka väljakutse.

Linnapeana on mu esmane ülesanne garanteerida parim ja dünaamiliselt arenev elukeskkond, et ettevõtjad ei kahtleks hetkegi, kuhu nad töökohti looma tulevad. Ma usun, et nelja aastaga lisandub Tallinna 15 000–20 000 kõrgepalgalist (kolm-neli Eesti keskmist) töökohta.

Vaadates tänaseid trende, tuleb umbes kolmandik neist välismaalt. Koos pereliikmetega võib see tähendada 50 000 inimest. Tõusev idusektor toetab ka kõiki teisi majandusharusid – teenindust, kaubandust, toitlustust jne.

Selline majandus-demograafiline muutus tähendab vajadust kiirelt arendada uusi elamispiirkondi, avada uusi koole ja lasteaedu, sealhulgas ka uutele eestimaalastele. Ümber tuleb mõtestada pealinna transport ja linnaruum, soodustada kirevat kultuurielu ja restoraniskeenet, kindlustada kompromissitu turvalisus ja tervishoiuteenuse kättesaadavus.

Me teeme olulise hüppe hariduses, soodustades nii reaalainete õpetamist tavakoolis kui uute professionaalsete oskuste omandamist, et ka vanemad inimesed uuest kasvust osa saaksid.

Selle kõik teeb omakorda võimalikuks linna eelarve oluline kasv tänu tehnoloogiasektorist tulevatele maksutuludele. Me algatame ka Suur-Tallinna kui ühiselt planeeritud ja majandatud omavalitsuskogumi loomise ümberkaudsete valdadega.

Koos idusektori esiletõusuga peame olema hoolikad, et see ei süvendaks sotsiaalset kihistumist ja gentrifikatsiooni.”