Riigi tippametnike rabe kaadripoliitika pole üksikjuhtum, vaid süsteemne viga, mis mürgitab kogu ühiskonda ja õõnestab usaldust riigi toimimise vastu üldiselt, kirjutab majandusanalüütik, endine konkurentsiameti juht Peeter Tammistu.

- Peeter Tammistu
- Foto: Arno Mikkor
Kui poliit- ja bürokraatiamaailma kokkupõrked teid nõutuks teevad, siis lugege rahustuseks suurepärast Briti huumoriklassikat „Jah, härra (pea)minister“ nagu seletavat sõnaraamatut. Sissevaade bürokraatiamaailma näitab kätte allikad, miks need kaks maailma/võimu üksteiselt pidevalt mõõtu võtavad: „Vastab kahtlemata tõele, et mõned riigiametnikud on ebakompetentsed, aga kindlasti mitte nii ebakompetentsed, et mõni poliitik oleks võimeline märkama. Hoopis parem mõte oleks see, kui riigiametnikel oleks õigus kõrvaldada poliitikuid ebakompetentsuse pärast, kuid selline asi on kahjuks ülimalt ebatõenäoline, kuna tühjendaks sisuliselt kogu Alamkoja, kõrvaldaks kogu valitsuskabineti, tähendaks demokraatia lõppu ja vastutustundliku valitsemisajastu algust.“ (J. Lynn, A. Jay „Jah, härra peaminister“, Varrak 1999, lk. 202). Vaat nii.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Poliitikute tegevus on üldiselt karmi avaliku tähelepanu all, aga riigiametnikega on lugu teine, kirjutab ajakirjanik Anvar Samost.
Saate "Kuum tool" külalised leidsid, et tulevase väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri puhul on kõige olulisem asjatundlikkus. Ideaalis peaks minister läbima riigikogus kuulamise, nagu läbivad Euroopa Parlamendis komisjoni voliniku kandidaadid.
Olles kümme aastat olnud tegevjuht ja vestelnud enam kui 400 teise tegevjuhiga, olen täheldanud ühte mustrit. Eelarves saab esimesena löögi see, millest tegevjuht kõige vähem aru saab. Põhjus on selles, et juhatusel pole andmeid, milline on kindla tegevuse otsene mõju nende ärile - ja milles ei olda kindel, seda on loogiline kärpida. Just seetõttu on turunduse rida esimeste seas, kuhu käärid kallale lähevad.