Valitsus ise on endale probleemiks

Näen ses kontekstis mitut probleemide ala, kus arengud võivad olla kas halvemad või paremad, aga kus arengute mõju Eestile on igal juhul strateegiline, pikaajaline.

Esiteks kõik, mis puudutab välispoliitilist ja julgeolekupoliitilist taktikat ning strateegiat. Viimase 30 aasta jooksul on Eestis nähtud palju vaeva selle nimel, et kõik riiklikus positsioonis olevad olulisemad isikud käituksid sünkroniseeritult ja saadaksid maailmale ühesuguseid, konsensuslikke sõnumeid. See on enam-vähem alati õnnestunud. Sellise sünkroonsuse hoidmisel on valitsusjuhil oluline roll. Konkreetsed parimad tööformaadid peavad olema alati leitud ja pidevas kasutuses. Üksnes valitsuse istungitest ega kabinetinõupidamistest ei piisa.

Kui valida selle temaatika puhul vaid üksainus näide, siis võiks selleks olla Eesti ja Venemaa presidendi kohtumine. Mismoodi selle ettevalmistamine ka ei kulgenud, on see tänaseks toimunud. Valitsusjuhil lasub ülesanne tulemuslikult jälgida, et senise lahtise suuvärgiga ja ilma valitsemiskogemuseta (mõnel juhul täiesti ilma poliitilise kogemuseta) ministrikandidaadid kontrolliksid ministriks saades oma retoorikat ülima hoolikusega, jälgiks, et riiklikud sõnumid ja sammud oleksid koordineeritud omavahel ja sellest koordinatsioonist ka kinni peetaks.

Kauaaegse diplomaadina tean paraku liiga hästi, kuidas välisriigid, sealhulgas ka need, kellega koostöö on Eestile hädavajalik nii pehme kui ka kõva turvalisuse tagamiseks, jälgivad just valitsuste ja riigipeade sõnumeid, nii käitumuslikke kui ka suulisi. Parlamentide puhul ei peeta retoorika nüansse samavõrd olulisteks, sest parlamendi sõnumiteks on seadused, otsused ja deklaratsioonid ehk hääletuste tulemused. Riigipeade visiidid poliitiliselt märgilistesse kohtadesse on ühed riiklikest lakmuspaberitest, mis näitavad, kas kõik sellega seonduvad ametlikud kommentaarid ja visiidile järgnevad sammud on läbi mõeldud ja koordineeritud või on märgata ka isetegevuslikke ning tarbetult spontaanseid elemente.

Kujundlikult resümeerides: ka perfektse majandus- ja rahanduspoliitika, investeeringute ligimeelitamise ja äritegemise reaalse õhkkonna võib täielikult kraavi ajada valitsuse liikmete sobimatu või vastuoluliseks või kaootiliseks hinnatav retoorika teatud sensitiivsete puhkude ja sensitiivsete rahvusvahelisust puudutavate teemade puhul. Hoolikalt valitud sõnadel on suur väärtus ja jõud. Usaldusväärsus on aga Eesti kõige tugevam valuuta ning seda ei ole meil mitte kunagi üleliia.

Teiseks probleemseks prioriteediks saab olema kõik, mis puudutab rahandust ja majandust. On selgusetu, kas jätkub kommunismiehitajalik „tasuta” asjade jagamine või mitte. Viimaste aastatega tekkinud maksupoliitiline udu on hajutamata. Selgusetu on, mis suunas ja kelle kasuks või kahjuks algab pensionisüsteemi rekonstrueerimine. Bürokraatia vohamist ja kõige võimaliku ning võimatu mõttetut ülereguleerimist on juba pikki aastaid, mitme valitsuse kaudu, likvideeritud ainult sõnadega, mitte tegudega. Ja nii edasi.

Järgmised probleemikamakad, prioriteetsuselt üsna lähedal esimesele kahele, on loodava valitsuse peaaegu olematu suhe kõikidesse keskkonna- ja kliimaprobleemidesse. Samuti Eesti demograafiline vetsupott oma karmi tõega.

Koalitsioonlilepingu konkreetsuse nappus on tekkiva valitsuse koosseisu arvestades nii pluss kui ka miinus. Kui erakondade kolmik suudab alati üllatusi pakkuvas argipäevas säilitada samasugust paindlikkust, nagu lepingut kokku kirjutades, siis on tegu plussiga. Niipea, kui algab ümarate lausete tõlgendamine ühe, teise või kolmanda osapoole omakasu poole, on tegu miinusega.