Rohkem koostööõpet põhikoolidesse

Eestis napib koostöövaimu. Meie ettevõtted reeglina pigem konkureerivad pankrotini, kui lepivad kokku mõnes koostöövormis (vastupidised näited on erandlikud). Suure hooga käima lükatud Eesti Koostöökogu nokitseb täna nišiteemadega. Lõppenud valimiskampaanias nägime, kuidas kolm keskkonnateemadele keskendunud sarnaste programmidega erakonda (Rohelised, Elurikkuse Erakond, Vabaerakond) jäid kõik omavahelise koostöövõimetuse tõttu parlamendi ukse taha.

Koostööst ja selle arendamise vajalikkusest räägitakse pidevalt. Ohtralt toimub erinevas formaadis meeskonnatöö treeninguid, enamik organisatsioonikultuuri käsiraamatuid pühendab sellele mitmeid peatükke ning aeg-ajalt realiseeruvad ka vastavad praktilised initsiatiivid (klastrid, koostöövõrgustikud, kodanikuühiskonna initsiatiivid jmt). Samas aga lähevad paljud ettevõtmised lörri, sest omanikud või juhid ei suuda teha koostööd ei oma organisatsioonis ega ka võimalike partneritega väljastpoolt. Meediast võib pidevalt lugeda ettevõtjate vahel lahvatanud äritülidest, ametkondades vinduvatest intriigidest, hoogsalt alustanud kodanikuühenduste lõhenemistest või koostöövõimetute üksikkandidaatide ponnistustest parlamendivalimistel. Kokkuvõttes kõnelevad need lood üht – et muidu toredatel ja võimekatel inimestel ei jätkunud koostöötahet või -oskusi.

Arvan, et koostöö, nagu iga muugi sotsiaalse kapitali osis, vajab teadlikku arendamist. Eesti oleks edukam riik, kui meie koolides õpetatavaid aineid läbiks pidev koostöötehnikate harjutamine ning arendamine.

Tänastest põhikooli õppeainetest pakub parimat koostöökoolitust kehaline kasvatus. Võistkondlikus spordis tekib oma võimetele vastav rollitunnetus ning üksikaladega tegelemine kasvatab teadlikkust toetava tiimi tähtsusest. Ka kokanduse tundides saavad õpilased sõna otseses mõttes maitsta omavahelise koostöö vilju. Kindlasti korraldatakse koolides grupitöid lisaks veel reaalainetes, inimeseõpetuses või ühiskonnaõpetuses. Aga üldjuhul tuleb õpilastel nendeks tundideks iseseisvalt valmistuda ning ise vajalikud kontrolltööd või arvestused teha. Mis enamasti on ka täiesti põhjendatud.

Koolide õppekavu peaksid haridusspetsialistid täiendama kahes suunas. Esiteks tuleks põhikoolis hakata õpetama täiesti eraldi õppeainena koostööõpet, mille raames jagataks eakohaseid baasteadmisi sellest, kuidas pidada läbirääkimisi, leida erimeelsuste korral kompromisse, hoida kontakte ka antipaatsete isikutega, tajuda oma võimetele vastavaid rolle, aktsepteerida kaaslaste individuaalseid eripärasid jmt. Taolisi oskusi pakkuv õppeaine aitaks tulevikus märkimisväärselt tõhustada sotsiaalset sidusust, leevendada ühiskonna eri gruppide vahelisi pingeid, luua rohkem läbilöögivõimelisi ettevõtteid ning tõhusalt toimivaid ühiskondlikke kooslusi (sealhulgas ka ilma suuremate sisemiste hõõrdumisteta erakondi ning poliitilisi koalitsioone).

Teise suunana võiks traditsiooniliste õppeainete kavu uuendada neisse just koos- ja rühmatöö elemente lisades. Mõistagi eeldab see väga head ning konkreetset rollijaotuse metoodika väljatöötamist, sest leidlikule laiskvorstile ju pole midagi meelepärasemat kui rühmatöö raames oma kaaslaste arvel liugu lasta.

Seni koolides tegemata jäänud koostööõppe üht tulemit näeme praegust täiskasvanute koolitusturgu vaadates. Seal pakutakse erinevaid meeskonnatöö koolitusi sadades variatsioonides. Seda, mida Jukud ja Katid koolipingis ei õppinud, peavad Juhanid ja Katariinad omandama maastikul koostöövaimu nõudvaid tõkkeid ületades või seminariruumis ajurünnakuid pidades.

See omakorda võimaldab läheneda probleemile konstruktiivselt ja positiivselt. Kui meil pakutakse täiskasvanutele ohtralt meeskonnakoolitusi, siis järelikult on lisaks nõudlusele ka vajalik oskusteave ühiskonnas olemas. Vaja on vaid need teadmised pakendada põhikoolile huvipakkuvasse ja jõukohasesse vormi ning seejärel lülitada riiklikku õppekavva.