Kas põhiseadus on kivisse raiutud?

Me võiksime vähemalt arutleda selle üle, kas ja kuidas põhiseadust muuta, kirjutab Äripäeva ajakirjanik Askur Alas.

Kas seda aega üldse oli, kui põhiseadus kivisse raiuti, me ei tea – küll aga võib meenutada Hammurapi seadusi. Kuid see ei olnud põhiseadus, vaid määrustik, kuidas äri teha ja elu elada.

Kui põhiseadust laiemalt võtta, on see ikkagi raamistik, keskkond, mille sees me oleme koos kokku leppinud tegutseda. Aga see ei pea igavesti olema muutumatu, sest elu edeneb omasoodu. Isegi kui me ei tahaks kummardada kivipanka ruunikirja raiutud seadustega, peame leppima iseenda otsustega astuda Euroopa Liitu ja NATOsse, mis paraku nõuavad konstitutsiooni kohendamist. Internet muutis meie arusaame privaatsusest ja õigusest olla kaitstud põhjendamatu mäkerdamise eest.

Kõige selle taustal on kahju, et Eesti parimate ajude abil välja töötatud poolsada ettepanekut Eesti põhiseaduse muutmiseks jäid valimiste taustal täiesti tähelepanuta. Ma ei tahaks, et asi lõppeks nii nagu Islandil pärast kriisi: kokku kutsuti rahvakogu suvaliselt valitud 1000 inimesest, kes töötasid pikkade arutelude tagajärjel välja ettepanekud, mis aga paraku sahtlisse lükati. Juba kirjutasid maailma juhtivad uudiskanalid, kuidas Islandist saab esimene modernse põhiseadusega riik. Kus näiteks on loodusvarad kuulutatud rahva ühisomandiks. Aga ei saanud. Raske on tunnistada, et isegi selline kivi nagu põhiseadus võib vajada ajakohastamist.

Pole isegi oluline, kas muudame presidendi ametiaja neljalt aastalt seitsmele või mitte. Tähtis on see, et põhiseadus, nagu ka rahvas, peab olema elus. Alaku arutelu!