Olukord elamispindade turul: hea, kuid mitte lootusetu

Olen veendumusel, et Eesti kohalik kinnisvaraturg on 2018. aasta lõpus sisemise tasakaalu juures. See tähendab, et elamispindade sektorist ei tule olulisi riskitegureid, mis selle vankri võiksid kraavi ajada. Sageli on kiusatus tõmmata paralleele 2007. aasta tipu ajaga.

Kümnenditaguse ajaga võrreldes oleme täielikult teistsuguses olukorras ning toonasele analoogse lõikavkülma kinnisvaratalve kartust meis olema ei peaks.

Tasakaal elamispindade turul tähendab, et senine kõrgeks peetud hinnatõus tähendab siiski hindade kerkimist sissetulekutega samas rütmis, mis tähendab ostujõu püsimist. Eluasemelaenu võtjate laenukoormus on sisemajanduse kogutoodangu või teenitavate palkade kogusumma suhtes isegi vähenemas ning müüki lisanduv arenduse maht leiab jätkuvalt keskeltläbi 10–11 kuu jooksul ostja. Laenude väljastamise käive püsib mõistlikus proportsioonis tehingute käibega, mis tähendab, et ohtutekitavat ülefinantseerimist turul ei ole.

Küll aga on väliseid riskitegureid hulgi, mis kõik panevad mõtlema, kas elu jätkumine sel planeedil üldse on võimalik. Ja kui ei peaks olema võimalik, mõjutab see siiski meie kohalikku kinnisvaraturgu sõltumata turu tasakaalust või tasakaalutusest.

Mõningad riskitegurid, mis võivad majandust ja kogu planeeti ohustada, on täiesti etteennustamatud – sotsiopaadid suurriike tüürimas, alati ootamatust nurgast tulev terrorist, krüptomullid, populism, separatism, äärmuslus, suure meedia (riiklikud) manipulatsioonid või riikide tasemel pantvangistamise aktsioonid.

Teised riskid on sootuks maalähedasemad, mis Euroopast (loe: Eestist) paratamatusena mõjutusteta mööda minna ei saa – intressimäärade tõus teisel pool suurt lompi ja intressimäärade tõusuootus Euroopas. Intressimääradega haakub Euroopa ja maailma riikide üüratu välisvõlg, samuti kinnisvara hinnalangus mitmel pool maailma suurtel turgudel ning panganduse regulatsioonide karmistumine, mis tundub toimivat ettevõtluse hiiliva keelustamisena. Ka kaubandussõda ja muu sarnane virtuaalsete ning reaalsete müüride ehitamine.

Riske nimetades ei peaks päris kõrvale vaatama märtsi valimistest Eestis. Kes teab, mille tasuta pakkumisega, mille reguleerimisega, milliste maksude tõstmisega, mille keelustamisega mõni aktiivne hull jälle välja tuleb ja milline saab olema sellise lubaduse laiem mõju meie majandusele.

Optimistliku pessimistina loodan, et lõputust riskide nimekirjast realiseeruvad ainult väiksemad ja igapäevane elu läheb põnevaid väljakutseid pakkuvat rada pidi edasi. Loodan, et petrooliumi ja konserve varuma ei pea ning praegune määramatust tulvil keskkond muutub äkki ühel hetkel lihtsamini tõlgendatavaks. See võiks anda elamispindade turulegi tuge mõistlikul moel edasi toimimiseks.