Kas ehitamine on uudne töövorm?

Moodsatest töövormidest kõneldes on meil harilikult mõttes ilusad inimesed, kes armastavad latte't ja teevad midagi internetis. Sellise stereotüüpse moodsa töötaja tarbeks tehtud uued normid mõjutavad aga traditsiooniliste ametite esindajaid rohkem, kui võime esmapilgul arvata.

Teistest töölepingu vormidest lõdvemate lepingute lubamine on viinud maailmas tüüpiliselt selleni, et neid lepinguid hakatakse kasutama madala tootlikkusega teenindus- ja tööstussektoris. Klassikaline näide on kiirtoidukettide teenindajad, kuid sellega need valdkonnad kindlasti ei piirdu. Need on harud, kus on väike sisenemisbarjäär, vähene vajadus spetsiifiliste oskuste järele ja töötajate piiratud läbirääkimisjõud.

Spetsiifilised oskused tähendavad töökohaspetsiifilisi oskuseid, mis on vajalikud oma valdkonnas karjääri tegemiseks ja arenemiseks. Vähese kaitsega ja suure tööjõuvoolavusega töökohtadel pole mõtet töökohaspetsiifilistesse oskustesse panustada. Uue sarnase töö leidmiseks on rohkem kasu teistsugustest oskustest. Samas selleks, et tööalaselt areneda ja olla tootlikum, oleks tarvis tööalaselt spetsialiseeruda ja ennast arendada. Majanduskasvuks on tarvis, et töötajate töökohaspetsiifilised oskused kasvaksid.

Kord kehvema töölepingu saanutel võib olla raske lülituda parema lepingu peale, kuna seal vajatakse teistsuguseid oskuseid. Teaduskirjanduses on leitud, et kehvemate töölepinguga töötajatel on kehvem tervis, vähem lapsi jne. Üldiselt on nad igatepidi õnnetumad.

Eestis võib selline tööturu segmenteerumine toimuda ka rahvuse pinnal, kuna Eestis on rahvuspõhine segregatsioon ametialade lõikes suur. Tõenäoliselt satuksid väiksema kaitsega lepingutele töötama pigem venekeelsed töötajad.

Minevik näitab, et uute vähese kaitsega töölepingu tüüpide lisamise või tähtajaliste lepingute liberaliseerimise asemel on kasulikum liberaliseerida traditsioonilisi tähtajatuid töölepinguid, nagu tehti 2009. aasta töölepingu seaduse reformi käigus.

Suure osa niinimetatud moodsate töövormide leviku taga pole tõenäoliselt mitte sisuline vajadus, vaid asjaolu, et erinevad töövormid on Eestis erinevalt maksustatud. Piir tööjõu- ja kapitalitulu vahel on hägune ja sotsiaalmaks ei ole erinevate töövormide suhtes neutraalne. See tähendab, et järjest väiksem osa töötajatest maksab pensionide ja tervisekindlustuse eest kogu tööjõutulu pealt.