Las palgad tõusevad

Loodusseadused kehtivad ka majanduses. Reegel "Kohane, arene või sure" on korduvalt kinnitust leidnud igas maailma otsas nii suurte kui ka väikeste ettevõtete seas. Ellu ei jää lihtsalt tugevaimad, suurimad või rikkaimad, ellu jäävad kõige paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad. Ellu jäävad need, kes suudavad muutunud majandusoludes ikka luua eeldusi arenguks vajalikuks efektiivsuseks ja tootlikkuse kasvuks. Palgatõusu vastu võitlejad satuvad paratamatult samasse rivisse varasemate orjanduse kaotamise vastu võitlejate ning 19. sajandi masinapurustajatega, kes ei tahtnud majanduse paratamatute struktuursete muudatustega nõus olla.

Tegelikult on palgatõusu trend väga hea, vääriliselt tasustatud töötaja on motiveeritum ja seetõttu ka tootlikum. Iga töötav inimene Eestis peaks sõltumata ametikohast saama töötasu, mis võimaldab tal inimväärselt ära elada.

Palgatõusust rääkides tuuakse ühe probleemina tihti välja riigisektori juhtroll. Ka siin ei ole mul kriitikutele häid uudiseid. Kui tahame edukat ja turvalist riiki, siis meie õpetajate, päästjate, politseinike ja kaitseväelaste palgad peavad tõusma veelgi kiiremini. Riigipalgaliste puhul tuleks aga selget vahet teha eelnimetatud tööperede ja ametnike vahel. On selge, et ametnike palgadki tõusevad edaspidi kiiresti. Raportite järgi küündis Eesti ametnike keskmine palgatase mullu 60–68 protsendini OECD 36 liikmesriigi keskmisest. Nii nagu meie võrdluses Põhjamaadega, on ka see näitaja selge indikatsioon, et riigipalgaliste töötasude kasv jätkub, kuni jõuame vähemalt keskmiseni.

Iseenesest pole siingi midagi halba – suurema töötasuga ametnikudki on loodetavasti usinamad ja nutikamad, ning tahaks uskuda, et seetõttu ei vaja me tulevikus nii palju bürokraate, kes oma tööpäevi uute regulatsioonide väljamõtlemisega täidavad. Sest teine asi, mida seesama OECD raport näitab, on see, et Eestis on riigipalgaliste inimeste osakaal kogu tööjõust teiste riikide keskmisega võrreldes kolmandiku võrra suurem, ja vastupidiselt enamiku teiste riikide trendile on meil see suhtarv kasvav.

Mis maksab üks minister?

Kuigi ka avaliku teenistuse 2017. aasta aruanne ütleb samuti, et "trendi arvestades tuleks valitsussektorit vähendada vähemalt 3000 töötaja võrra aastani 2022", suunavad ametnikud jutud riigiaparaadi vähendamisest reeglina tupikusse, hakates rääkima politseinike ja päästjate arvu vähendamisest. Samas on igale väljaspool ametnike endi armeed seisvale inimesele selge, et keskenduma peaks ennekõike ministeeriumide ja muude ametiasutuste ametnike ning ka ministrite ja nende abiliste arvu vähendamisele.

Näiteks meie topeltministritega ministeeriumides on lisaks ministeeriumi kümnetele muudele nõunikele igal ministril kõrval ka kaks-kolm personaalset nõunikku, kes kõik vajavad lisaks palgale ka töökohta, töövahendeid, koolitusi jms. Ühe sellise ministri ja tema kaaskonna ülalpidamiseks kuluvad igal kuul ära umbes 50–60 keskmist töötasu saava töötaja kõik tööjõumaksud. Kui iga ametipositsioon ministeeriumides niimoodi läbi kaaluda, leiaks küllalt kokkuhoiukohti, mille kogutulem võiks olla vägagi märkimisväärne.

Töötasude kasv saab jätkusuutlikult toimuda ikkagi vaid siis, kui majandus areneb. Kui ettevõtete ja majapidamiste finantsseisund paraneb isegi pärast suurenenud makse, on see OK. Kui maksud lähevad õigesse kohta – loe: haridus, turvalisus, riigikaitse, infrastruktuur –, on ka see OK. Kui aga suuremate maksude eest tegeletakse bürokraatiamasina ja halduskoormuse suurendamise ning turumoonutuste tekitamisega, siis see ei ole kindlasti OK. Ja kindlasti ei ole OK ka see, kui riigi majandusele sadu miljoneid eurosid teadlikult kahju teinud isikud pääsevad vastutusest ja toimetavad vastutavast rollist vaikselt taandununa "business as usual" võtmes rahulikult edasi.