Kärpemanifest ajab muigama

Ettevõtjate riigireformi manifesti lugedes tuleb nõustuda TTÜ teadlase Veiko Lemberi (Postimees 17.05) tõdemusega, et tegemist on pigem maailmavaatelise kui analüütilise dokumendiga. Pigem järelehüüdega 1990. aastate neoliberalistlikule minimaalriigile kui näoga 21. sajandisse vaatava visioonipaberiga.

Kui muu maailm on neoliberalismi laineharjalt ammu juba maas ning ettevõtluse mudeleid avalikku sektorisse üle kandvad uue avaliku halduse (New Public Management) reformid saavad valdava enamiku ekspertide ringkondades vaid kriitika osaliseks, siis meil soovitakse mujal läbikukkunut taas uue hooga rakendama hakata. Miks küll ometi? Kokkuvõttes tuleb nõustuda Ahto Lobjakaga (Postimees 15.05), kes nentis lühidalt ja tabavalt, et ettevõtjad muretsevad pigem Eesti kui ärikeskkonna, mitte kui elukeskkonna pärast.

Poliitikateadlasena jäi mulle manifestist ennekõike silma siiski kaks ettepanekut: riigikogu liikmete vähendamine ja presidendi ametiaja piiramine ühe kuueaastase perioodiga. Mõlemad ideed on ebamõistlikud, läbi kaalumata ja isegi ohtlikud.

Manifesti autoreid tuleb küll kiita selle eest, et nad soovivad riigikogulaste võimekust suurendada ekspertide enama kaasamisega ja kompetentsema tugipersonali palkamisega. Parlamendisaadikute vähendamise idee varjukülg on aga, et mida väiksem parlament, seda vähem erakondi sinna pääseb ja seda vähem hakkavad kokku minema valimistel saadud häälte protsendid ning erakondade võidetud kohtade osakaal.

Mida me tahame?

Otsustagem ükskord ära, kumba me tahame: kas rohkem maailmavaatelist paljusust parlamendis või võimalikult odavat riigikogu. Mina hääletan maailmavaatelise paljususe poolt, sest 30 riigikogu liikme palga kokkuhoid annab vähest efekti. Seda just hirmutava perspektiivi kõrval, kui meil hakkavad olema vaid kolme või nelja suurpartei poolt domineeritud riigikogud, kuhu igas valmistsüklis murrab arvestatava häältesaagiga sisse mõni uus populistlik partei, et veidigi tubasid tuulutada.

Presidendi ametiaja piiramise ettepanekust ei saa ma lihtsalt aru. Millist probleemi siin lahendatakse? Ühe ametiajaga on piiratud presidentide volitusi mõnes üksikus Ladina-Ameerika riigis, kuid sedagi võimu kuritarvitamise ja kinnistumise vältimiseks. Millist võimu kuritarvitab ja kinnistab meie parlamentaarse riigi niigi väikeste volitustega president?

Seesugused uitmõtted ja läbikaalumata ideed vähendavad manifesti tõsiseltvõetavust. Parim näide on ettepanek ametnikkonda vähendada praegusega võrreldes poole võrra. Kõik veidigi teemateadlikud eksperdid lihtsalt muigasid sellest kuuldes ja küsisid, et millistest normaalsetele arenenud riikidele iseloomulikest funktsioonidest me nüüd siis loobuma hakkame. Haridusest, korrakaitsest, sõjaväest?

Manifesti autorid oleks võinud enne veidigi analüütiliselt mõtelda, kui selliseid loosungeid pilduma asusid. Nüüd ongi see nii mõneski kohas mõistlikke ideid sisaldav dokument muutunud „poole võrra kärpimise“ manifestiks, mida ei võta tõsiselt ei eksperdid, poliitikud, ega ka ajakirjandus.