Tooge see Tartu tehas Virumaale

See hoiaks kokku aega ja raha, mis antud projekti puhul on väga oluline. Ega arendajad omakorda tuuleveskitega võitlemisel ilma venitamistaktika ning aja- ja ressursikulust pääseks. Palju lihtsam on teha koostööd nendega, kes on avatud ja altid.

Arendajad on küll esialgu pakkumisest loobunud, kus mina näen rõhku sõnal ”esialgu”. Peamise põhjusena toodi välja tooraine tarneahela ühe otsa liigset kaugust. Arvestades aga tehase suurust, ei ole kuigivõrd oluline, kas palki veetakse sada kilomeetrit rohkem või vähem. Pealegi teab iga ettevõtja ka aja hinda ning praeguse idee realiseerimise nimel pingutamine tähendab lihtsalt surnud aega ja raha. Kui peaks tekkima vajadus toorpuitu sisse tuua Poolast ja Venemaalt laevaga, siis on Viru-Nigula asupaik pigem eelis.

Miks Lääne-Viru sobib?

Lääne-Virumaa on sobilik mitmeski mõttes. Esiteks on keskkonnamure väiksem. Tehase reovesi läheks merre, mitte siseveekogudesse. Mageda vee jätaksime joomiseks, merevett on piisavalt ning vajadusel saab seda ka puhastada.

Teiseks ei ole Viru-Nigula nii rahvarohke, et tehasest vahetult end puudutatuna tunda. Peale selle on meil olemas tehastega Estonian Celli ja Kunda Nordic Tsemendi näol positiivne kogemus, mis on andnud suure panuse inimeste mõttelaadi muutumisse. Virulased ei karda kolli kapis.

Kolmandaks, nüüdisaegne tehnoloogia, ranged keskkonnanõuded ja Euroopa Liidu keskkonnanormid on piisav garantii, et mitte karta keskkonnareostust või ebameeldivat haisu. Soomes on praegugi tselluloosi- ja paberitehaseid suurte linnade juures- Oulu, Kajaani, Kemijärvi, Rauma, Lappeenranta, Äänekoski, Kotka ja Tampere, mis tarbivad enamasti kõrval paiknevast järvest saadavat vett. Tartu linnapea on haisutekitava näitena välja toonud Äänekoski, kuid jätnud näiteks Tartu sõprus- ja partnerlinnade kogemuse haisuvabast tehasetegevusest kas järgi uurimata või tahtlikult tähelepanuta.

Meie ei karda

TTÜ professori Jaan Kersi hinnangul ei peaks tartlased uue tehase rajamise pärast muretsema, sest uued tehased kasutavad uue põlvkonna tehnoloogiaid, mis halvasti lõhnavad gaasid lämmatavad järelpõletuskateldes, muutes moodsad puidurafineerimistehased lõhnavabaks. Lisaks võimaldab uue põlvkonna tehnoloogia efektiivsemalt kasutada kodumaist puiduressurssi ning liikuda uute, suurema lisandväärtusega biotoodete suunas.

Neljandaks on läänevirulased tööstusega harjunud ega karda uusi väljakutseid. Me saame aru, et tööstust on vaja. Pole kuigi otstarbekas odavalt välja vedada paberipuid ning jääda seega ilma suurest lisandväärtusest, uutest töökohtadest ja tehase ümber koonduvatest allhankijatest ning moodustuvast klastrist. Lääne-Virumaa kasuks räägib ka fakt, et siin on suurtehase jaoks olemas juba vajalik kogemus ja tööjõud.

Viimaks: siinsed omavalitsused, ettevõtjad ja inimesed on avatud väljakutsetele ning igati altid asju arutama ja lahendusi leidma. Igaüks, kel äris ja elus kogemusi, teab, et partnerite tahe, valmisolek ja innukus on oluline ressurss edu saavutamisel. Ehk on õige aeg hobuseid vahetada, kuna esialgne teekond pole veel õieti alanudki?