Kolm ettepanekut hariduse asjus

Esimene ettepanek puudutab üldharidust ehk põhikooli ja gümnaasiumi. Aina enam räägitakse, et üldharidus peaks olema vähem fakti- ja rohkem loovusekeskne. Loovust innustav haridus on õige eesmärk. Loovuse ja faktiteadmiste vastandamine on aga tehislik ja ohtlik. Loovus on võime kombineerida juba teadaolevat nii, et sündinud tervik on mingil moel uudne. Loovuse ja innovatsiooni eelduseks on laialdased teadmised, mida uudsetel viisidel kokku panna. Innovatsiooni mootoriks on inspireeriv ja vaba keskkond, ent innovatsiooni kütuseks on faktiteadmised. Guugeldamine ei aita – heureka-hetkede jaoks on vaja, et teadmised oleks korraga samas peas koos.

Seetõttu ei tohiks üldharidus liikuda faktiteadmistest eemale, vaid vastupidi. Põhikooli ja seda enam gümnaasiumi lõpetaja peaks olema entsüklopeediliste teadmistega, mis on loovuse hädavajalikuks kütuseks. See ei tähenda arutut tuupimist. Mälupsühholoogiast teame hästi, kuidas meile asjad kõige paremini püsivalt meelde jäävad. IT-lahendustega saame faktide õppimist muuta senisest mitu korda mugavamaks ja ühtlasi kiiremaks, jättes rohkem aega ka loovatele tegevustele. On täiesti võimalik arendada üldharidussüsteemi nii, et selle lõpetajatel on entsüklopeedilised faktiteadmised ning ka harjumus ja julgus mõelda loovalt.

Seos tööeluga

Teine ettepanek puudutab kõrghariduse esimest ehk bakalaureuse taset. Siin on trend mõnes valdkonnas sinnapoole, et õppeprogrammi paneb õppija omale ise kokku. Bakalaureuse tasemest räägitakse kui gümnaasiumi jätkust ja silmaringiharidusest. Vabadus on oluline väärtus. Samal ajal tuleb küsida, kelle kulul haridust antakse ja mida rahastaja vastu saab. Eesti suuremates kõrgkoolides antakse haridust valdavalt maksumaksja raha eest. Õppija isiklik vastutus peaaegu puudub. Aina vähemad üliõpilased lõpetavad õpingud ettenähtud aja jooksul, kui üldse. Aina rohkemad vist ei anna endale aru, mida õppima lähevad, sest eriala vahetatakse mõnikord kolm-neli korda. Jätkuvalt asub igal aastal sadu inimesi õppima erialal, kus sellise haridusega inimesi sellisel hulgal tööturg ei oota. Samal ajal jääb (lõpetamata) bakalaureuse tase paljudele viimaseks hariduseks.

Bakalaureuse taseme kõrgharidus peaks tegema põhimõttelise suuna muutuse. See ei tohiks olla lapsepõlve pikendus, vaid peaks olema vundament, mille najal saab kohe hakata tegema tarka tööd. Bakalaureuse taseme õpe peaks aina enam põimuma tööelu alustamisega. Skandinaavia, Saksamaa ja Šveitsi kõrghariduses on levinud mudeliks töökohapõhine ehk õpipoisiõpe, kus pool õppest toimub koolis, teine pool aga praktilise tegevusena töökohal. See peaks olema valdav kõrgharidusformaat enamiku üliõpilaste jaoks. Ühtlasi tuleks tõsiselt mõelda, kas erialasid, millel tööelulist väljundit ei ole, peaks üldse senises mahus bakalaureuse tasemel õpetama.

Võime luua väärtust

Kolmas ettepanek puudutab eelmiste jätkuna magistriõpet. Ka siin tuleks teha suuna muutus, mis käiks koos vajaliku muutusega bakalaureuse tasemel. Praegu on trend sinnapoole, et bakalaureuse tase peaks andma silmaringi, magistrantuur sügavamaid erialateadmisi. Kuigi on erialasid, kus see on põhjendatud, peaks paljudes valdkondades käima asi vastupidi. Primum vivere, deinde philosophari – esmalt tuleb elada, siis filosofeerida. Töökohapõhisele bakalaureusele peaks järgnema laiemaid seoseid analüüsiv ja abstraktsemalt mõtlema innustav magister.

Üldharidus peaks andma laiad silmaringiteadmised ja julgustama loovust. Bakalaureuse taseme kõrgharidus peaks andma võimekuse luua majanduslikku väärtust. Selliste teadmiste ja kogemuste baasil oleks magistrantuuris loomulik aeg tegeleda tänasest veel enam küsimustega „kas?“ ja „miks?“, mitte lihtsalt sügavamalt „mida?“ või „kuidas?“. Sellises mudelis võiks märksa rohkemate erialade magistriõppes leida loomuliku koha ka abstraktsed, aga infomüra ja mõtlevate masinate ajastul väga aktuaalsed distsipliinid, nagu kultuuriteooria, loogika ja praktiline filosoofia.

Eesti edu aluseks on Eesti haridus. Lihtsate lipukirjade lummusest on tarvis üle saada ja nentida, et samas terviklikus süsteemis tuleb endalt nõuda mitte üht või teist, vaid mõlemat. Õigel ajal ja õigel viisil tuleb veel enam õppida faktiteadmisi, veel enam innustada loovust, veel enam harjutada praktilisi tööoskusi ja veel enam omandada abstraktseid vaimseid tööriistu. Seda mitte teha oleks laisk, vastutustundetu ja piinlik järeltulevate põlvede ees.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.